Algupäraselt on jooga olnudki üks-ühele, südamest-südamesse õpetus. Õpetaja andis oma oskused, teadmised ja toetuse edasi õpilasele individuaalselt. Jooga oli traditsiooniliselt pikk ja ajamahukas teekond, kus mõlemal osapoolel oli aega ja motivatsiooni liikuda sobivas tempos ja sobival kujul, kus juba protsess ise oli omamoodi tulemus, mida oodata. Rühmatunnid jõudsid joogamaailma alles hulgaliselt hiljem ja sobitud seega pealiskaudsema ja kiirema rütmiga maailma igati kenasti. Jooga esialgne essents, olla kohal ja olemas ühe õpilase jaoks, on aga midagi muud, mis on täna õnneks säilinud joogateraapia olemuses.
Iga joogaõpetaja, kes juhendab gruppe, seisab korduvalt silmitsi olukorraga, kus mõned õpilased vajavad teistmoodi lähenemist. Põhjuseks võib olla inimese iga, füüsiline eripära, hirm, terviseprobleem, trauma, kultuuriruum vm tegur.Joogahuviliste hulga kasv tingib ka täna vajaduse, et iga joogaõpetaja on varustatud teadmiste ja kogemustega joogateraapia alustest. Sest jooga on õpilase ja õpetaja vaheline suhtlemine, mis peaks õpilast toetama, mitte valu ega kannatusi juurde looma.Joogateraapia on joogaõpetuse oluline osa, eesmärgiga leevendada inimese füüsilisi ja/või psüühilisi kannatusi, luua endale heaolu.
