Hiljuti olin ma sunnitud maha pidama tõsise jutuajamise ühe oma lähedasega. Teate ju küll selliseid vestlusi, mis on ühest otsast küll vajalikud, ent mida parema meelega iga hinna eest väldiksite. Tundsin end kogu vestluse käigus haavatava ja lõksupüütuna. Olin kindel, et kui ma hoolega sõnu ei vali, saab meie sõprus püsivalt kahjustada. Sügavalt sisse hingates ja sisimas oma haavunud tunnetest eemaldudes tajusin ma suurt tänulikkust jooga vastu, mille praktiseerimine oli õpetanud mind keskenduma ja vaatama iseendasse, enne kui vihast või kurbusest ajendatuna olukorrale reageerin. Jooga on õpetanud mulle, kuidas olla parem sõber nii teistele kui ka iseendale. Teadlased on juba aastaid uurinud jooga mõju sellele, kuidas inimesed stressile reageerivad. Viimase aastakümne jooksul on seda teemat veelgi põhjalikumalt uuritud, seda suuresti tänu jooga populaarsuse kasvule.
Võite siinkohal küsida, kuidas saavad kümmekond hingetõmmet joogapoosis Sõdalane II aidata mul sõbraga raskel teemal vestelda. Joogale mõeldes tuleb meile tavaliselt esimese asjana pähe kogemus, mille eesmärk on inimest lõõgastada: matil lebades end täiesti õndsalt tunda ning seda alates esimesest om’ist ja lõpetades viimase namaste’ga. See aga ei anna asjast sugugi terviklikku pilti.
