Me elame ühiskonnas, kus materiaalsed asjad ja märgid näitavad staatust ja edukust. See on koht, kus rikkaks nimetatakse neid, kellel on suurem maja ja kallim auto ning rohkem asju. Maailm, kus ahnus ja agressiivsus ning pidevalt hõivatud olemine tähendab edukust. Mis on tegelikult edukus?
Sageli olen ma kuulnud teid ütlemas otsekui unes: See, kes raiub marmorit ja avab kivis omaenese hinge kuju, on õilsam sellest, kes künnab põldu. Ja see, kes haarab vikerkaare, et laotada ta inimkujuliselt lõuendile, on suurem kui see, kes valmistab sandaale meie jalgade tarvis. Aga mina ütlen, ja mitte unes, vaid keskpäevakirkuse ülimas ärkvelolus, et tuul ei kõnele sugugi sulnimalt suurtele tammedele kui vähimatele rohulibledele; Ja kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.
