Ma hüppan korraks küsimuse juurde: "Mis viib elumuutuseni?" Kui vaadata ümberringi, siis inimesed võivad end lausa ära väsitada selle maailma kirumisega ja halva otsimisega, maailmast värvituse ja halli otsimisega, märkamata midagi head.Mulle väga meeldis, kuidas kunagi, kui hädaldasin selle maailma üle, ütles mulle keegi: "Mida halvem, seda parem." Seda kuuldesma jahmusin, aga lõpuks sain aru. Kui asjad liiguvad kuristiku poole väga aeglaselt, siis paljud meist ei pane seda tähelegi. Aga kui kiirus muutub väga suureks, läheb väga paljudel enne kuristiku servani jõudmist süda pahaks ja nad võivad sellest vales suunas kihutavast rongist kiirelt maha hüpata.
Näen praegu väga selgelt tendentsi, kuidas üha rohkem inimesi käib kirikus; palju rohkem on oma õige tee ning meelerahu otsijaid. Seesama lause: “Mida halvem, seda parem,” on väga kummaline lause, aga selle peale tasuks mõelda. Me harjume ära ilusas kajutis sõites ka põhja vajuva laevaga.
