Alkeemial on suur heameel jagada armastatud ja andeka laulja-lugudekirjutaja ja muusiku Jaan Pehki uhiuut mõtlemapanevat lühinovelli.
Ahtol oli paha päev. Ta oli vasaku jalaga voodist välja astunud. Kui ta esikus ka hiirelõksule astus, kogemata köögis vanaema rögatassist suure lonksu võttis ja maksuametilt ähvardava kordusteate sai, otsustas ta, et nüüd aitab – täna teeb ta selle ära.
Ahto töötas õhtupoolikuti lisaraha teenimise eesmärgil väikeses pagaritöökojas kus ta üllatusküpsiste sisse soove kirjutas: “Hei Sõber – täna tuleb tore päev!”, “Sõida tasa üle silla – heiparalla!, “Sinu süda kuulub saladuslikule kaunitarile – musimopsti!”, “Elad kahesaja aastaseks – raudkindel!”
Viimase soovi eest oli Ahto oma ülemuselt, pagariäri omanikult, 83 aastaselt Juliuselt korduvalt kiita saanud. Julius astus tihti Ahto töölaua juurest läbi ja võttis päeva lõpetuseks ühe välja teenitud üllatusküpsise. Ahtole meeldis see töö.
Aga täna oli teistmoodi.
Ahto võttis lauasahtlist hoolikalt välja lõigatud paberiribad, tindipoti ja sulepea, vaatas veidi kahtlustades ringi ning asus kalligraafiliselt kirjutama: “Oled ilge värdjas!”, “Mis vahid paks, jookse!”, “Täna jääd küll rongi alla – kindel see!”.
Ai kui mõnus oli niimoodi kirjutada.
Ahto jätkas: “Homme algab sõda, sa hukkud!”, “Head uppumist teile külmas vetevoos!”, “Su koer suri just ära!”, “Sa oled vist ikka päris närvis!”
Kodu poole kõndides oli Ahtol hea tuju. Ta oli töö juurest lõpparve võtnud ja samas ka palju südamelt ära kirjutada saanud.
Järgmisel hommikul ärkas Ahto köögist kostuva valju raadiohääle peale.
“Kurat no laske ometi magada,” käratas ta.
“Ei nüüd enam magada saa, aja end parem kohe voodist välja, sõda on üle me kauni kodumaa rullumas,” hüüdis vanaema heleda häälega ja võttis oma rögatassist lonksu.
Ahto pani kähku riidesse ja jooksis tänavale. Seal märkas ta väikest naabritüdrukut kes oma elutut taksikoera rihmapidi hoovi lohistas. “Tule nüüd, võta ometi jalad alla, Muki..” nuuksus ta.
Ahto jooksis mööda tänavat edasi. Raudteeülesõidu juures vilkusid kiirabisireenid ja taamal korjasid punastes kombinesoonides kiirabitöötajad kokku inimjäsemeid. Sinistes tunkedes rongijuht tagus oma pead vastu semafori. Plõnn-plõnn-plõnn.
Ahto tundis, et on päris närvis. Rahustuseks leidis ta sviitri taskust kaks küpsist ja pistis need suhu. Hetke pärast tundis ta paberi maitset. Ta urgitses sõrmega suus ja tõmbas sealt välja kaks pabeririba, mis muutusid hetkega liblikateks. Kaunid valged olendid tegid ümber Ahto pea mitu tantsisklevat tiiru ja lendasid mööda raudteetammi silla poole.
“Oodake, kuhu te lähete, oodake…” hüüdis Ahto ja jooksis liblikatele järele.
Raudteesillale jõudes mänglesid tiivulised kõrgel vee kohal. Ahto küünitas, aga ei ulatunud nendeni. Ta astus silla käsipuule ja sirutas veel kord käed taeva poole. Ühe liblika õrn tiivaripse puudutas ta sõrme ning Ahto muutus koos tiivulistega ühiseks õhus kergelt liuglevaks õiesajuks.
Pikkamisi sulgusid külmas ja kärestikulises vetevoos Ahto silmad. Tema viimseks mälupildiks jäi üha tuhmenev, rohekalt tarduv helk.
Hea sõber. Ole oma soovidega ettevaatlik. Need võivad ootamatult täituda ja ka sind ennast valusalt ning jäädavalt puudutada.
Allikas: Jaan Pehki facebooki leht
Kuula Jaan Pehki loomingut Soundcloudist
