Lapsed on õpetanud mind endasse palju kriitilisemalt suhtuma. Tagantjäreletarkusena võin öelda, et teatud perioodidel olen ma oma lastele vähe tähelepanu pööranud. Mõtled, et miks ma omal ajal tuiskasin igal pool ringi – et tööd on olnud palju, kodusolemist vähe, ja et võib-olla oleks saanud seda kõike reguleerida paremini. Mul on kahju, ja siis piltlikult vaatan peeglisse ja saangi aru, et ma olen paljusid asju valesti teinud. Aga nüüd … mul on vedanud, sest ma olen oma lastega sõber. Ma tean perekondi, kus ei suhelda, elu viib inimesi eri radu pidi, meie oleme aga sõbrad. Me ei näe ju kes teab kui sageli, aga me helistame ülepäeva.
Lapsed on õpetanud mind paremaks inimeseks muutma iseennast, sest vahetevahel pead sa enda salasoppidesse vaatama. Kes sa selline oled ja mida sa tegelikult tahad? Lastega suhtlemine ongi mind palju paremuse poole viinud. Meil on olnud selles mõttes ka väga hea suhe, et ma ei ole neid kamandanud, nemad vitsa pole saanud, aga mina sain. Pigem saame – minu raskused, nende raskused – kõike rahuliku häälega rääkida ja jõuda siis hea lahenduseni välja. See, et saab olla lastega sõber – see on taevane kingitus
Lembit Peterson, näitleja ja õpetaja
Isaks olemine on nagu kõrgema isaduse vahendamine. See vahendaja ei pea tingimata olema bioloogiline isa. Siin on jälle armastuse ja vastutuse seos, isadus on seotud vastutusega, aga see vastutus on õnnistusrikas, selles mõttes, et tahad ju vastutada, ükskõik kui kannatusrikas see ei tundu olevat. Ma ei saa öelda, et ma oleksin pidanud millestki väga suurest loobuma, aga see on ilmselt ka tänu minu abikaasale, kes on minu kõrval kogu aeg ja toetab kõiges. Tema on meie suure pere hing. Temata ei oleks ma isaks oma lastele. Koos moodustame pere telje, mis on selle tugevus ja haprus teinekord …
Ma ei saa öelda, et ma iga päev mõtleks isa olemise peale, et kuidas nüüd olla parem isa – see kuidagi loomulikult kujuneb. Mingi usaldus … ka siis, kui lapsed mingites tegudes ei vasta sinu ootustele teinekord. Aga miks need minu ootused peavad kõige tähtsamad olema, või miks ma peaks mingi mudeli looma, millega neid ja nende saavutusi mõõta, kuhu neid otsekui vangistada. Tunnen rõõmu sellest, kuidas nad arenevad. Mulle meeldib teistmoodi, mulle meeldib laste puhul vaadata, avastada, et mis on neile antud (sest kõigile meile on antud), mis on neile iseloomulik, kuidas sellele arengule kaasa aidata, lasta tal areneda.
Olen tähele pannud, et mõnikord on juhtunud, et sa pressid liiga palju oma nägemust peale ja ei näe, kuhu tema minema peaks tegelikult, ja see tundub ootamatu, imelik, võõras ja isegi võib-olla vaenulik – siin siis on mõtlemise koht, dialoogi koht, et kuidas ise ka areneda edasi. Kuidas nüüd säilitada elav suhe lapsega, nii et see ei katkeks. Ja vaadata, kuhu tema areneb, mis sõnum temal mulle öelda on; mitte nii, et ainult minul on pidevalt mingeid sõnumeid öelda. Kuulata. Kui ma ei kuula, siis ma ei õpi kuulama ja siis ma ei kuule ka.
Peep- Ain Saar, pastor ja ettevõtja
Mul on kolm last. Ma tulen perekonnast, kus oli seitse last, nii et kolm tundub vähe. Kui mehest saab isa, on see hästi suur muutus. Samas paljudest meestest ei saa kunagi isa, kuigi neil on lapsed, kahjuks. Isarolliga tuleb nii palju kaasa, su süda läheb suuremaks, sul on vastutus väikse elu eest. Sellest rollist ei saa välja astuda ja see võib-olla ongi mehelikkuse üks tähtsaid rolle, sest sa pole asendatav nagu kuskil ettevõtluses.
Ma arvan, et lapsed saavad ligipääsu sinu kõige mustematele kohtadele, nendele nuppude, mida teised ei tea, et need olemaski on. Ma arvan, et isaks olemine õpetab sulle seda, kuivõrd nõme sa võid mõnikord olla, ja kui palju sul on vaja tööd iseendaga teha ja kui palju sul on vaja muutuda paremaks inimeseks.
Ja isaks olemine õpetab eneseohverdust. Kindlasti alandlikkust, kindlasti vastutust. Ka enesearmastust – heas mõttes. See on, nagu arvutimängudes, next level mehe jaoks.
Kristjan Järvi , dirigent
Alguses ma ei teadnud, mida see tähendab. Mõtlesin, et on jube tore lapsi omada, ja erinevad naised ka. 27. septembril 2019 sündis Elsa ja esimesed kuud oli ta nagu väike laps ikka põhiliselt ema hooleks – vaatasin neid rohkem pealt. Kui hakkas koroona pihta, siis olin Elsaga 2 ja pool eluaastat koos. Mul on kokku 5 last – kõige vanem on 22-aastane, siis 15-aastane, 13-aastane, 11-aastane – ja siis on Elsa, kes on 2,5-aastane. Ta on lihtsalt vapustav. Ma ei näe mitte ainult iseennast temas, ma näen oma isa, oma ema, oma venda ja oma õde. Kõiki inimesi üldse; ja kuidas ta on nagu mini-mina ja siis ma mõtlen, et kustkohast sa õppisid, et olla minu moodi. Palju targem ka lisaks ja palju ilusam ning naine ka peale selle. Nii võimas ja ta süda lihtsalt hõiskab lõbu- ja õnnekires. Ta tahab teada ja kogeda nii palju sellest kõigest, mis on saadaval. Ta on mind nii palju inspireerinud ja õpetanud ning nüüd teen mina teda järgi. Elsa õpetab mulle, kuidas olla täielikult elus. Kuidas elu nautida ja rõõmustada.
Alar Kivilo, filmioperaator
Isaks olemine on ääretu armastus ja uhkus, mida tunned oma lastest, see kaalub üles kõik isaks olemise mured ja hirmud. Isaks olemine näitab, kui tähtis on eeskuju, tugi, arusaamine, mõistmine ja kannatlikkus. Raske on lasta lastel ilma liigse sekkumiseta avastada oma elu ja leida oma tiivad. Tuleb olla tagasihoidlik, aga kindel teejuht.
Peep Aaviksoo , õppejõud ja vanaisa
Mul on üks laps. Mul ei olnud aega olla hea isa. Ilmselt sain isarollist ka valesti aru. Ma uskusin, et üks isa olulisemaid rolle on luua lapsele kõik materiaalsed tingimused, et tal oleks hea elu. Aga mind ei olnud praktiliselt kunagi kodus. Oli selline aeg, et pidid kasvõi viimasesse vagunisse hüppama, ja paljud jäid maha. Kurb, aga nii oli. Üks viga, mida ma tunnistan, oli see, et ma olin liiga nõudlik – not good enough! Mulle tundus, et alati saab paremini, näiteks kui laps sai kolme, siis ma ütlesin, et miks sa nelja ei saanud, ja kui ta sai nelja, siis ma ütlesin, et miks sa viite ei saanud, ja kui ta sai viie, siis ma ütlesin, et miks sa seda eile ei saanud.
Ühel hetkel talle ilmselt tundus, et mida iganes ta teeb, siis papsi jaoks see ei ole piisavalt hea. See tähendab seda, et ühel hetkel ta ei rääkinud enam nendest asjadest, mida ta teeb, sest miski ei olnud piisavalt hea. See vari tuli mu enda lapsepõlvest – mu õpitulemused polnud kunagi nii head kui vanemal vennal, aga minu kirg oli korvpall ning ma pühendusin õppimisele nii vähe kui võimalik, et teha seda, mis mulle päriselt meeldis.
Mul oli väga hea ema ja väga nõudlik isa. Mul on mälupilt nagu kõvakettal, kuidas ma õppisin matemaatikat ja see ei tulnud mul väga hästi välja. Olin isaga suures toas ja ema oli köögis. Üritasin teha, aga numbrid ei läinud kokku ja väga hästi ei olnudki võimalik enam teha, sest tint oli laiali läinud, sest ma olin paberi märjaks nutnud. Mu hea ema hõikas köögist isale, et mis sa piinad last, sa ju tead vastust. Ma olen väga tänulik, et isa ei öelnud mulle vastust, ja ma olen väga tänulik, et ema mind piirideta armastas.
Ema tinigmusteta armastus, ja siis isa nõudlik armastus, et mehed saavad alati hakkama, teevad mehest tõelise mehe.
Vaata raamatu „Aeg. Teekond nimega mees“ kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
