18. jaanuar 2013: Jupiteri orbiidi läheduses liigub läbi süsimusta kosmose vaevu nähtav valgusekübe. Esmapilgul ei hakka selle juures silma midagi erilist. See valgus pole kuidagi eredam tuhandetest kaugetest tähtedest, mis tagaplaanil pimedas taevas sätendavad. Üksnes võimsa teleskoobi abiga on võimalik kindlalt öelda, et kübeme näol on tegu hoopis komeediga.
Ent see komeet võib osutuda jahmatavaks…
Käesoleva aasta lõpupoole võib “komeet ISON” muutuda niivõrd eredaks, et seda on võimalik isegi päise päeva ajal palja silmaga näha.
“Komeet ISON on nn päikeseriivaja,” selgitab Naval Research Lab uurimislabori teadlane Karl Battams. “See komeet satub oma orbiidi tõttu Päikesele väga lähedale, mis aga võib teatavasti osutuda erakordseks sündmuseks.”
Vene astronoomid Vitali Nevski ja Artjom Novitšonok avastasid kõnealuse komeedi 2012. aasta septembris. Komeet sai nime nende taevalaotuse vaatlusprogrammi International Scientific Optical Network järgi.
2013. aasta algul on komeet meist endiselt väga kaugel – alles Jupiteri orbiidi juures. Seepärast meenutabki komeet veel üksnes kübet. “Kuid nii kaugel asuva objekti kohta on see tegelikult väga ere,” ütleb Battams. Komeedi kuma viitab sellele, et taevakeha paiskab välja gaasi ja tolmu üpris suurest tuumast, mille läbimõõtu hindab Lowelli observatooriumi teadlane Matthew Knight “umbes ühest kuni kümne kilomeetrini”.
2013. aasta 28. novembril lendab see “räpane lumepall” läbi Päikese atmosfääri ja möödub tähe pinnast pisut rohkem kui miljoni kilomeetri kauguselt. Kui komeet seejärel püsima jääb, mis aga pole kaugeltki kindel, võib selle kuma muutuda sama eredaks kui Kuu ja seda oleks ka päise päeva ajal Päikese lähedal viivuks näha. Taevalaotust kattev komeedi tolmusaba võib põhjustada ülemaailmse sensatsiooni.
Mõned ajakirjanikud on hakanud ISON-it kutsuma “sajandi komeediks”, aga NASA maalähedaste objektide vaatlemise programmi (NEOP) liikme Don Yeomansi arvates on selline nimetus ennatlik.
“Ma olen piisavalt vana, et mäletada viimast sajandi komeeti,” ütleb ta. 1973. aastal tundus, et üks kauge komeet nimega Kohoutek pakub inimestele tõelise vaatemängu just nagu ISON. Tegelik tulemus oli aga nii suur pettumus, et telesaatejuht Johnny Carson viskas selle üle isegi nalja. “Komeet soikus,” ütleb Yeomans. “Kõik komeedid on teadupärast väga etteaimamatud.”
“Komeet ISON on igati võimeline kõigile ootustele vastama, aga samas võib see ka osutuda täiesti märkamatuks,“ nõustub Battams.
Üheks ohuks on päike ise. Päikeselt tulev hoovuste energia ja päikesekiirgus on varemgi komeete hävitanud. Hiljutise näitena võib tuua komeedi Elenin, mis lagunes tükkideks ja hajus 2011. aastal pärast Päikesele lähenemist. Elenin oli aga palju väiksemat mõõtu komeet.
Natuke paremaks võrdluseks sobiks ehk komeet Lovejoy, mis lendas 2011. aastal läbi Päikese atmosfääri. Lovejoy väljus sealt ühes tükis ja hämmastas vaatlejaid oma ereda sabaga lausa mitu nädalat.
“Komeet ISON on eeldatavasti vähemalt kaks korda suurem kui komeet Lovejoy ja möödub Päikese pinnast natuke kaugemalt,” märgib Knight. “See näib suurendavat tõenäosust, et komeet ISON ei hävi ning pakub lõpuks ikkagi korraliku vaatemängu.”
Üks kõige põnevamaid võimalikke tulemusi on osaline lõhestumine. “Kui komeet ISON tükkideks laguneb, võib see läbi teleskoobi vaadatuna kujutada otsekui pärliketti,” spekuleerib Battams. “See võib isegi meenutada kuulsat komeeti Shoemaker-Levy 9, mis tabas 1994. aastal Jupiteri.”
Yeomansi kinnitusel ei kujutaks komeedi lõhestumine Maale mingit ohtu. “Komeet ISON ei ole meie planeediga kokkupõrkekursil. Kui komeet laguneks, siis liiguksid tükid sedasama ohutut trajektoori mööda edasi.”
Mis ka ei juhtuks, saavad pealtvaatajad Maa põhjaosal kõigest hea ülevaate. Komeet ISON on ka mitu kuud pärast Päikesest möödumist vaatlejatele põhjapoolkeralt hästi nähtav. Komeet möödub Maast peaaegu otse põhjapooluse kohalt, mistõttu on see pooluselähedane objekt sealt nähtav peaaegu terve öö läbi.
Kas komeet ISON siis soikub … või säriseb? Uusima teabe saamiseks on võimalik külastada NASA kodulehte.
Tõlkinud: Joonas Orav
Allikas: http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2013/18jan_cometison/
