Eile jõudsin oma teekonnal kohta, kus suutsin kirjutada loo isata kasvanud lapse ja isa kohtumisest. Mina olen see laps, kes kuni eilseni teadis, et ta on kasvanud ilma isata. See lugu andis mulle teadmise, et tegelikult olen kasvanud isaga koos, lihtsalt enne mina ei näinud seda. See on sügavalt puudutav lugu. Kui ma enda ümber vaatan, siis näen, et nii palju on inimesi, kes on olnud lapsena ühel või teisel moel ilma isata ja suurena on nendes ikka see valu sees. Ma loodan, et see lugu aitab selliseid inimesi ehk suudavad nad siis oma loole teise nurga alt vaadata, kirjutab Marianne Umborg oma blogis.
Rännak on pühendatud isata kasvanud lastele ja lasteta kõndinud IsadeleSa oled üksinda mänguväljakul. Sa istud kiigel ja õõtsutad end tasakesi edasi-tagasi. Sa oled kurb, sest tunned end üksikuna.
