Isata kasvanud lapse valu: kohtumine isaga iseendas

Rännak on pühendatud isata kasvanud lastele ja lasteta kõndinud Isadele

Sa oled üksinda mänguväljakul. Sa istud kiigel ja õõtsutad end tasakesi edasi-tagasi. Sa oled kurb, sest tunned end üksikuna. Sa oled õnnetu, sest soovid olla koos oma isaga. Sa oled nõutu, sest Sa ei tea, kuidas see saaks võimalik olla. Sina ei tea ega tunne oma isa, sest täiskasvanutel on oma valikud ja teed, Sinu isa valis enda omad, kuid tema rada ei kohtunud Sinu omaga. Sina oled laps, kes soovib kõige loomulikumat asja siin maailmas – olla koos oma isaga. Sa soovid tunda tema kohalolu, tajuda tema armastuse toetust igale Sinu hetkele ja tunnetada igal moel, et just Sina oled oma isale oluline.

Sa suled oma silmad ja korraga seisad Sa teel, millel on aiavärav. Avades värava jõuad Sa aeda, kus kasvavad puud, põõsad ja lilled, silla alt voolab vulisedes läbi ojake, päike paistab, on soe valgus ja Sinul on turvaline olla. Täna kohtud Sa oma isaga kohas, kus ei ole eilset ega homset, pole seda, mis on olnud ega seda, mis tuleb. On hetk, kus Sina ja Sinu isa kohtute armastuse valguse soojuses.

Ühel pingil, kastanipuu all, istub mees, keda Sa ei ole kunagi näinud, aga Sa tead, et tema on Sinu isa. Sa lihtsalt tead seda. Isa tõuseb püsti ja astub Sulle vastu. Ta seisatab hetkeks, siis kükitab nii, et tema silmad on Sinu silmade kõrgusel. Te vaatate teineteisele silma. Sa näed isa silmades iseennast vastu peegeldumas. Sa vaatad edasi ja nüüd näed oma isa inimesena, Sa tajud tema hinge ja näed tema teekonda.

Isa sirutab Sinu poole oma käed, Sina ulatad enda omad vastu ja isa võtab õrnalt Sinu käed enda peopesade hoida. Sa tunned füüsiliselt isa kohalolu. Isa tõmbab Sind õrnalt enda poole ja Sa toetad end tema vastu. Sa vaatad lähedalt tema silmadesse ja lõpuks usaldad Sa teda kallistada. Algul oled ebalev ja hoiad end kangelt, kuid siis voolad Sa üle ääre ja nutma puhkedes haarad isast kramplikult kinni. Sa nutad kibedaid ja valusaid pisaraid, Sa rappud. Kuid täna, siin ja praegu tunned Sa esimest korda, kuidas isa Sind tõeliselt hoiab. Sinu nutt ei ole enam enese lohutamiseks, vaid on valust vabastav ja pingetest puhastav. Sa tunned, et just siin ja praegu saad Sa lõpuks ometi olla oma isa tütar (poeg). Selles hetkes on kõik see olemas, mida Sa oled vajanud, igatsenud ja soovinud tunda ning teada.

Isa on Sind endale sülle tõstnud ja tasakesi kiigutades hoiab Sind enese südame ligi. Sa tajud tema südametukseid ja tunned tema reaalset kohalolu. Sa nutad, kuni pisaraid jätkub. Sa nutad seni, kuni sõlmed Sinu sees lõdvenevad ja lahti sõlmuvad. Sa nutad seni, kuni tunned, et enam ei ole mitte midagi lahti lasta, andeks anda ega muuta vaja. Kõik on täpselt nii nagu on, sest Sinu isa on siin Sinuga koos.

Isa võtab suure taskurätiku ja pühib ära Sinu pisarad, ta aitab Sul nina nuusata. Natuke Sa häbened, kuid ometi on see nii loomulik ja lõpuks ajab see Sind juba naerma. Sa toetad oma pea isa õlale ja lihtsalt oled. Isa käed hoiavad Sinu ümbert kinni ja ta ise sosistab Sulle kõrva, kui väga ta on seda hetke oodanud, et ta saaks Sinuga koos olla. Ta räägib Sulle, kuidas Sa oled just selline nagu tema Sind endale ettekujutas, kuidas Sa talle meeldid, kui väga oluline oled.

Isa räägib Sulle endast, milline laps tema oli, mida tegi, mõtles ja tundis. Sina tunned ennast selles loos ära, sest teis on nii palju ühist. Sa naerad koos isaga tema juhtumiste üle, kurvastad tema valude pärast ja lohutad teda. Isa räägib Sulle oma valikutest ja otsustest. Sa tunned, et täna, siin ja praegu Sa mõistad teda, sest saad aru, et Sinu isa on inimene, kes on elanud oma elu omal moel ja see on talle maksma läinud hinna, mida ta on pidanud tasuma ja see tee ei ole kerge olnud. Isa palub Sinu käest vabandust, ta ütleb: “Mul on südamest kahju, et minu valikud on Sinule haiget teinud!”

Sa istud isa süles, kuulad teda ja tunned teie vahelist sidet. Isa räägib Sinuga ausalt ja südamest nii, et Sa lõpuks ometi mõistad teda ja saad aru, miks Sinu elu on olnud selline nagu on olnud – miks just Sina kasvasid ilma isata. Täna lased Sa neist sõnadest lahti, sest füüsiliselt ei olnud isa küll Sinuga, kuid Sa kasvasid isaga koos, sest see osa, mille tema endast Sinu sünni jaoks andis, on olnud kogu aeg Sinu sees olemas – Sina oled kasvanud isaga koos, sest ei ole olnud päevagi üksinda – Sinu sees on Sinu isa ja koos temaga temale eelnenud põlved, see on tugev side üle aegade. Oma valus oled Sa sellest enda osast mööda vaadanud, oma kurbuses ei ole Sa seda osa mõistnud, oma solvumises oled Sa selle sügavale ära peitnud.

Täna seisad Sa siin ja tajud, kuidas Sa tõesti oled koos isaga kasvanud. Sinu sees liiguvad tunded, mõtted ja Sa klõpsad paika – Sa oled tervik – kahe inimese poolt jagatu on loonud kolmanda – Sinu – ainulaadse ja kordumatu Ime. Sa hingad sügavalt välja. Sa tunned, kuidas Sul on kergem ja vabam olla. Sa justkui kasvad. Korraga hakkad Sa südamest naerma, sest nii hea on iseendana olemas olla. Sa tänad oma isa ja nüüd tunned, kuidas armastus Sinu sees võbeleb ja täna, siin ja praegu suudad Sa oma isale öelda: „Ma armastan Sind, Isa!”

Sa mõistad, et seni keskendusid Sa sellele, mida Sinu elus ei olnud, mida ei saanud – Sa mõtlesid puudusele. Sa ei ela enam sellele, mida isalt ootasid või vajasid, vaid Armastusele, mida te ühiselt jagate, sest Sinus on teadmine, et Isa on Sinu sees olemas, Sa ei oota enam enda täitmist, ei süüdista ega mõista kedagi hukka. See kõik on olnud lihtsalt Sinu elu ja Sinu enda vaatenurk andis elule oma värvi.

Füüsilises maailmas ja inimeste vahel võib ja juhtubki kõike, kuid need kaks Hinge, kes kunagi kohtusid, olid täiesti teadlikud sellest, mis nende vahel on ja olema saab ning see, et just Sina nendest sündisid on Sinu isa ja ema armastuse tõestus, sest nende, iseendast jagatud armastuse kingitustega oled sündinud Sina – nende ühine kingitus sellele maailmale.

Sa tõused kiigelt ja lähed oma teele. Sinuga on teadmine, et Sinu Isa on alati Sinuga koos, ta on Sinu sees ja Sa tead, et oled alati oma isa armastatud tütar (poeg).

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Peidetud tunded: kuidas tulla toime allasurutud emotsioonidega?