Sul on valida kahe eelmise aasta tundemaailma iseloomustava variandi vahel: lähedane, ühendatud, armastatud, omaks võetud ja täitunud või eemale jäänud, lahti ühendatud, üksildane, kurnatud ja tühi. Juhul kui valid eemaldatuse ja üksilduse, pole sa sugugi üksi. Tegelikult viibid sa sellega miljonite inimestega koos ilmatus intiimsusetuse kõrbes. Nähtusele osutab arengupsühholoog Michelle Drouin, kelle raamatust “Kokkupuutetu: kuidas jääda ellu intiimsuse põuas” tegi kokkuvõtte The Guardian.
Autor tunnistab, et tal on suhe telefoniga. Mobiil nõuab tulede, helide ja vibratsiooni abil tähelepanu ning tema reageerib nendele. Sisuliselt käitub ta, nagu reageeriks oma lastele ja abikaasale. Ta asub telefoniga tegelema ja püüab lahendada pöördumist põhjustanud probleeme. Võrreldes kõigi teiste suhetega tunnistab Michelle, et ilmselt on telefon tema maailma kõige nõudlikum olend.
Probleem on selles, et miljonitel inimestel puuduvad emotsionaalset ja füüsilist tervist toetavad tugevad ning mitmekesised sotsiaalsed kontaktid. Sellised, mille abil jagatakse tundeid, kallistusi, vesteldakse intellektuaalselt rikastavatel teemadel ja jagatakse seksuaalset rahuldust. Kirjeldatu olemasolu või tihti just puudusega võib mõõta inimeseks olemise kogemuse rikkust või vaesust.
Igapäevaselt usus teha pigem õigeid otsuseid ja püüdes liikuda parema poole, on paradoksaalselt miljonite inimeste elus intiimsuse defitsiit. Intiimsuse puudumist sotsiaalselt rikkad võrgustikud ei asenda. Facebooki-laadse suhtluse kiuste igatsevad nad argielu madalseisus teistsuguseid intiimsusvälgatusi, märgib Michelle Drouin. Ta kordab tänaseks juba üpris tuttavat sõnumit, et inimesed on tehnoloogiliste uuenduste tõttu üksteisest distantseerunud ja võimalused sügavateks ning intiimseteks hetkedeks kahanenud. See jätab inimesed nälga.
Pandeemia ajal teravamaks muutunud äratundmine innustas kirjutama Drouini raamatu intiimsuse näljahädast. Ta ei pahanda kellegagi. Sotsiaalse loomana on täiesti normaalne mõelda ja hoolida sellest, mida teised inimesed arvavad. See on tegelikult märk sotsiaalse keskkonnaga kohanemisest. Keeruliste sotsiaalsete kontaktidega hakkama saamine on teadlaste arvates olnud inimese tavatult suure ja võimeka aju kujunemise teguriks.
Ühtlasi kõneleb see hoolivusest teiste inimeste ja nende tunnete suhtes. Teiste käitumist kasutatakse allikana, millest ammutatakse teavet ka enda kohta. Instinktiivselt hinnatakse, kui paljudele meelditakse, kui palju teised tema sõnumitest hoolivad, kuidas tema elu kõrvutub teiste omadega jne.
Toodu seostub sotsiaalse kapitaliga. Nähtusega, mis sisaldab füüsilisi asju ja mittemateriaalseid nähtusi, nagu iseseisvus, isikuomadused, harjumused, teadmised ja suhete võrgustik. Sotsiaalse kapitali hankimine suhete kaudu parandab heaolu. Nagu tõdeb autor sisedialoogi vormis: “Suutsin selle sõbra või sideme luua ja seetõttu pean olema hea”. Paraku on mõne uuringuga leitud, et mida rohkem omatakse sotsiaalvõrgustikupõhist sotsiaalset kapitali, seda tõenäolisemalt kogetakse veebikeskkonna probleemide puhul stressi.
See toob tagasi telefoni juurde. Stressiks piisab aku tühjenemisest või side aeglusest. Intiimsuse näljakõrbes võib juhtuda aga veelgi imelikumaid asju.
Ühendkuningriigi alam Nina Jane Patel teavitas foorumis avalikkust, et teda vägistati. Juhtum leidis aset möödunud detsembris, endise Facebooki, nüüdse Meta loodud keskkonnas Horizon Worlds. Ta viibis hetkel testkasutuseks USA ja Kanada üle 18-aastastele avatud virtuaalmaailmas kehastatud avatarina, kui seda või sõltuvalt vaatenurgast teda ründas grupp meessoost avatare. Ise maises keskkonnas viibides pidi ta nägema pealt kõike “temaga” juhtuvat.
Juhtum tõi tähelepanu keskpunkti üpris hiljuti nimetuse saanud nähtuse “Proteuse efekti”. Nimi pärineb Kreeka mütoloogiliselt kuju muutvalt veekogude jumalalt ja osutab, et virtuaalmaailmas seostuvad avatari visuaalsed omadused ning tunnused kindlate käitumuslike stereotüüpide ja ootustega.
Järgnenud diskusioonis heidetigi juhtumi ohvrile ette, et ta võinuks esineda vähem naiselikuna, võib-olla isegi mitte naisena. Valik on ju tema teha. Kaheldi ka selles, kuivõrd väärivad kannatused virtuaalmaailmas tähelepanu ja kas sealseid kurjategijaid on üleüldse võimalik tuvastada, karistamisest rääkimata. Leidus ka neid, kes kahtlustasid teda tähelepanunäljasuses.
Järsku kirjeldab aga kogu juhtumit Michelle Drouini idee intiimsusvaesusest, mille leevendamiseks otsitakse surrogaat-seiklusi üha realistlikumaks kujundatavast, aga ikkagi virtuaalsest, mitte päris maailmast. Sinna peaks kogunema miljoneid intiimsusnäljas zombisid.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
