Üleilmsed uuringud vihjavad, et vähemalt arvutiga tööd tegevad inimesed suudavad keskenduda ühele tegevusele üha vähemat aega, sageli alla minuti. Paraku ei märka seejuures paljud, kuidas nad uue normaalsuse kinnituseks omakorda teisi segavad, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Kui keegi küsib soola, on ilmselt toit mage. Küsib juua, on janu jne. Viimasel ajal võib märgata, et küsitakse vanaaegse, nuppudega telefonide järele ja populaarsust koguvad nn teadvelolekut puudutavad soovid. Sellest võib järeldada midagi sassis pea või mõistuse kohta.
Raamatupoed on täitumas raamatutega mitmesuguste vaimu, pead või hinge puhastada lubavate sõnumitega. Kardetavalt pole neis kirjas lahendusi. Vastasel juhul piisaks ju ühest heast raamatust. Jätkuv müügitrall on pigem sümptom lahendamatust hädast ning tundemärk tööealises elanikkonnas levivatest keskendumisraskustest ja tähelepanu nappusest.
Mõned süüdistavad juhtunus teisi, enamasti tehnikaseadmeid. Teised heidavad hädalistele endile ette vähest tahtejõudu ja suutmatust neid tehnilisi vahendeid endast eemal hoida. Võimalik, et tõde asub kuskil nende kahe vahel. Kindlamalt saab väita, et probleem on olemas.
Paarikümne aasta jooksul eri vanustes, ametites ja WC-ukse valikutes inimestega tehtud tähelepanu puudutavatest keskendumine lühenenud 74 sekundile. Mida aeg edasi, seda sagedamini ümberlülitusi tehti. Viimastel, vahetult enne pandeemiat kogutud andmete kohaselt oli vastav näitaja juba alla minuti.
Tõrjudes nüüd vägisi kiusatust vahepeal midagi muud teha, toob antud nähtusega seotud tähelepanekutele keskendumine esile küsimuse, kas inimesed on juhtuvaga rahul. Kas nad peavad seda halvaks, märkavad ja protesteerivad? Mis töö tegemine see õigupoolest on, kui ei suudeta minutitki tegevusele keskenduda? Koolipõlvest välja kasvanud peaks mäletama nii õpetajate kui ka lapsevanemate samasisulisi etteheiteid, kui jäid keset koolitööd natukenegi pikemaks aknast välja vaatama või pliiatsiga mängima.
Nüüd suhtutakse võimetusse keskunduda kui normi. Ülemaailmses analüüsis hinnatakse, et tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire sümptomeid esineb peaaegu seitsmel protsendil täiskasvanutel ehk keskmiselt igal 14. vastutulijal. Tegelikkus on riigiti erinev. Rohkem esineb seda arenenud riikides ja mõne protsendi võrra rohkem meeste seas.
Tulles tagasi küsimuse juurde, kas peale teadlaste keegi seda ka ise märkab? Teadlased tõdevad, et inimesed on segamistega harjunud. Paljud ei märka, kuidas nad oma tegevusi ise tükeldavad, lasevad seda teha teistel ja segavad uue normaalsuse kinnituseks omakorda teisi. Tegemist on omamoodi täiusliku tormiga, milles ühelt poolt infoteenuste algoritmid ja teisalt inimeste muutunud käitumine kujundavad katkestustest tiine kultuuri.
Tiinus peaks päädima millegi sünniga. Inimeste ja nende kultuuri puhul on tulemus raskesti ennustatav. Midagi, mida pole osatud ette näha, ilmselt suuresti tänu keskendamatusele. Päris kindlasti ei koosne see väikestest ja arusaamisele lihtsalt allutatavatest osadest.
Enne seda võib oodata üksikutele üksikasjadele reageerivat reaktiivset poliitikat, tehes sedagi hüplikult ja ilma suurema arusaamiseta. Näiteks kinnitas USA president just aastavahetuse eel riigiametnike arvutitest Tik Toki keelustava seaduse. Nõuet põhjendatakse küberturvalisusega, sest teenus kuulub Hiina ettevõttele. Sanas pole peale turvalisust puudutava „mure“ mainimise esitatud mingeid konkreetsemaid tõendeid.
Seda võib vist pidada samuti keskendamatuse sümptomiks. Otsuseks piisab ju põgusast mõtteviivust. Tulemus võib osutuda siiski kasulikuks. Mõeldes lühikeste infosketšidega tähelepanu rööviva teenuse populaarsusele, võib selle kadumine tööajast katkestuste koormust vähendada. Seepeale kuulutab keegi meediaplatvormi keelustajatest end ilmselt topelt-heategijaks.
Antud hoiak sobiks uue ajastu kultuuriga, aga oleks fundamentaalselt eksitav. Tükikesteks killustunud elukeskkonnas jääb märkamata ning toitmata suur ja jõuline nähtus. Selleks on inimestes sisalduv huvi ja uudishimu. Kunagi peeti seda tema tugevuseks. Jõuks, mis aitas avastada ja luua uusi lahendusi, teenuseid ja seadmeid. Suutlikkus keskenduda väljendus nii inimese mõttejõus kui ka vastupidavuses.
Praeguseks on inimeste huvi tükeldatud pinnapealsete ja emotsionaalsete palakestega minutist lühemateks episoodideks. Kunagise vägevuse närtsiv jälg suudab veel vaid paluda näha vana, nuppudega telefoni ja küsida teadveloleku järele, et olla viivuks kassipiltidest vaba.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates „Portaal“.
