Usutavalt on kõigi elus ette tulnud olukordi, milles kas teda või sõpra milleski süüdistatakse, mispeale süüdistatav näitab näpuga kaaslasele, saates tegu sõnadega: “Tema käskis” või midagi lähedast. Alati ei pea ju käskima. Piisab, kui keegi usub, et teistel on teatud ootused, mida tema püüab tunnustuse teenimise lootuses realiseerida.
Räägitakse sotsiaalsest või rühma survest. Oleme sotsiaalsed loomad. Rühma huvidega arvestamisest on enamasti kasu. Vastasel juhul poleks seda tunnetust evolutsiooni käigus alles jäetud. Pealegi oleme teinekord ise rühmaliikmed ja dikteerime teistega liitunud kuuldamatu häälega, mida tohib ja peab.
Psühholoogias sai 1950. aastatel robot? Kas tehniline tegelane omaks sarnast survestamise mõju? Kas selleks peabki üleüldse olema kehastatud robot, kui piisab arvutiekraanilt pärinevatest vihjetest? On ju ekraan muutumas kõige olulisemaks teiste inimeste vihjete vahendajaks. Järsku piisab käitumise kujundamiseks ei tea kust ekraanile ilmunud sõnumitest? Siit siis küsimus, kas tehnoloogiale võib osutada süüdistava sõrmega ja öelda, et “see käskis”.
Ühendkuningriigi Southamptoni ülikoolis otsustati tehnoloogia utsitavat efekti lähemalt uurida. Katsed viidi läbi 180 üliõpilasega. Ülesanne tundub üliõpilastele jõukohane. Eesmärk oli vaadata, kuidas õhupall täitub õhuga. Töö eest saab raha. Õhupalli lisandub õhku väikestes kogustes iga kord, kui vajutada arvuti klahvile. Iga kord kui õhupalli lisatakse õhku, lisandub töötasufondi natukene raha.
Väljakutse tundub lihtsana. Seda vähemalt senikaua, kuni õhupall on suhteliselt väike. Teatud hetkest alates kasvab klahvile vajutajas kõhklus. Kui õhupall läheb katki, jääb ta rahast ilma. Õhupallile analoogsed eksperimendid on levinud meetod reaalse elu riskikäitumise matkimise eksperimentides.
Üliõpilastest vaatlusalused jagunesid rühmadesse vastavalt kolme eksperimentaalse tingimuse põhjal. Esimene kontrollgrupp viibis eksperimendi läbiviimisel ruumis üksinda. Teise kontrollrühma puhul asus ruumis katse soorituse kohta tehnilist nõu andev robot. Eksperimendi alustamisel jäi see vait. Kolmanda, nn eksperimentaalse mõjutuse rühma puhul oli ruumis sama robot. Ta ei jäänud aga vait, vaid kommenteeris eksperimendi nõustamisele lisaks selle kulgu ja õhutas julgemalt tegutsema. Näiteks küsis see: “Miks sa pumpamise pooleli jätsid?”.
Esimene üllatus ilmnes riskivõtjate eneste hinnangute puhul. Selgus, et esimese kontrollrühma liikmed hindasid oma riskide võtmist kõige suuremaks. Samas jätsid nad tegelikkuses kõige rohkem õhupalle terveks. Robotiga kontroll- ja eksperimentaalrühma hinnang riskimise osas ei erinenud. See oli statistiliselt oluliselt väiksem omapead otsustanutest koosnevast kontrollrühmast.
Kõige rohkem lõhuti õhupalle rühmas, kus robot õhutas julgemat pumpamist. Seejuures olid mõlema kontrollrühma vastavad näitajad praktiliselt ühesugused. Järelikult tundus üksi olles risk tegelikust suuremana. Nõustava, kuid eksperimenti mitte sekkuva roboti viibimine samas ruumis paistis riskitaju vähendavat. See ei viinud aga suuremat riski võtmiseni.
Selleks oli vaja roboti julgustust. Julgustus see tasus ära. Vähemalt antud eksperimendi tingimustest teenisid roboti poolt riskima innustatud rühmaliikmed suurimat rahalist tulu. Teisel kohal oli robotiga kontrollrühm. Need, kes arvasid, et riskivad väga palju, teenisid kõige väiksemat tulu. Võimalik, et rahvatarkus jõudis robotiajast ette ja teadis midagi öelda julge hundi kohta.
Robotist provokaatori efekt väljendus ka lõhkenud õhupallile järgnenud tegevustes. Enamasti ollakse pärast katkist õhupalli natukene ettevaatlikumad. Mõlema kontrollgrupi liikmed olidki pärast pauku natukene aega keskmisest ettevaatlikumad. Roboti poolt õhutatud vajutasid nuppu aga hoopiski varasemast julgemalt.
Nüüd siis teate, mida öelda liikluspolitseile, kui ta püüab teid tulevikulises nutikas elektrisõidukis kiiruse ületamise pärast kinni ja küsib, kas te teate mille pärast ta teid kinni pidas. Vastus võiks olla: “KITT juhtis!“.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
