Inimeste Maailmas on täna käimas õppetund – teadvustamine, et inimene ei ole inimese vaenlane. Inimene ise on enese jaoks kõik see, mille tema ise oma tundeid uskudes, enesest väljaspoole ja enese sisse, nähtavaks maalib. Tänase aja suurelt kuulutatud tõde kõlab – Inimest kaitstakse inimese eest, sest just teise inimese olemas olemises ja tegevuses peitub suurim oht inimesele. See on Inimeste Aja Loo õppetund peegelpildis vaadatuna – need on katkiste aegade ja katkiste lugude katkised lapsed, kes kogevad oma elu elamist.
Inimesega kaasas on erinevate aegade lood ja neist tulenevad mustrid ehk enesekaitse erinevad strateegiad. Inimene ei ole vaba, kui tema elu peamine ülesanne on ise ennast kaitsta teiste inimeste, Maailma ja ka iseenese eest. See inimene on sõjas ja peab lahinguid. Võitleb oma õiguse eest tunda vajalikke tundeid ja astub vastu või põgeneb, et kaitsta iseennast „valede” tunnete tundmise eest.
Inimese enesekaitse on inimene ise ennast kaitsmas. Kuid, kui enam ei valiks kaitset, kui enam ei reageeriks vastu, kui nüüd lihtsalt oleks. Seda on kergem öelda ja mõelda, kui teoks teha, sest inimese sees on iseenda poolt tehtud otsus – “Minul on vaja ise ennast kaitsta!” Kuidas vahetada see lause vabaduse vastu ja öelda – “Minul ei ole vaja ennast kaitsta!” ning ollagi vaba pidevast valmisolekust, üle- ja vastureageerimisest.
Enesekaitse tähendab, et inimene ei usalda Maailma, inimesi ega iseennast. Inimene umbusaldab, sest kõik lähtuvad enese mätta otsast ja reageerivad koheselt kõigele vastu, et hoida ennast või tõugata teisi eemale. On tahe olla esimene, kes astub ja teeb, et mitte olla viimane, sest jäädi alla. See on muster inimeste sees – usutakse end olevat välise vaenlase ohver, sest tuntakse ja nähakse teise inimese tunde tagajärgi enese sees ja ümber.
Enesekaitse astub lavale kohas, kus on teisiti kui inimene ise tahtis kogeda. Tundeid kogedes või neist hoiduda püüdes kavandatakse eneses strateegiaid. Strateegiate läbitöötamine on lahingute ettevalmistamine ja eneselt vabaduse võtmine, sest on olemas plaanid ja kavad, mis ootavad oma võimalust, et inimene saaks need ellu viia. Oma tegevust ette planeerides tõestatakse enesele, et hoolitakse iseendast – seda peab tegema, sest teised ei hooli. Iseenda väite tõestamiseks peab inimene iseendale ja ka Maailmale pidevalt näitama, et tema suudab hoida ja kaitsta iseennast kõige ja kõigi eest.
Seega ei ole inimene vaba ega ole tal lootustki vabadusele – inimene on enese otsuste vang. Tunnetele tunnetega vastates kasvatatakse enestes nimetatud energiat eesmärgiga lõhkuda tunde piiravad raamid, et neist välja pääsedes enesele olemise vabadus luua. Kuid teineteise vastu põrkudes ja järgmisi otsuseid vastuvõttes peetakse oma eludes ja Maailmas sõdu ning vabadust ei ole selles hetkes kellelgi olemas.
Küsimus on selles, kas jätkatakse plaaneerimist, kuidas järgmisel korral peab tegema ja olema või lõpetatakse teadlikult reageerimine ja lastakse olnul minna. Kuid teemadest lahti laskmata ollakse valmis tegutsema ja oodatakse käiku lülitavat märguannet. Usutakse enese sees, et olnu tuleb tagasi ja sarnaste joonte ilmnemise puhul nähaksegi seda, mida näha tahetakse- nii, nüüd läks lugu lahti, seega on aeg, valmis valitud taktikat kasutada, sest nüüd on selleks võimalus.
Inimene tahab jõuda õige tulemuseni. Kui eelmisel korral või kordadel ei suutnud ega osanud ta iseennast kaitsta, siis peab ta proovima uuesti. Kui inimene ei õnnestu, siis ootab ta järgmist uut korda ning ühel hetkel see tuleb, sest ollakse enese loodud mustris. Inimene usub, et vabadus on olemas alles siis, kui ta õnnestub. Tegelikult on vabadus olemas, kui avatakse uks mustrist välja st inimesele endale ei ole mustrit vaja – inimesel ei ole vaja iseennast kõigi ja kõige eest kaitsta.
Inimese ennast kaitsvad otsused – PEAN olema parem, ilusam, tublim, osavam, peenem, targem, väärtuslikum jne, sest ebaõnnestuti kuna oldi, mis tegelikult tähendab, et OLLAKSE halb, kole, paks, äparduja, mõttetu, väärtusetu jne. Inimene on andnud ise endale või võtnud omaks teiste poolt antud hinnangu. Usutakse, et kõik see, mis juhtus, saigi toimuda just selle tõttu, et oldi selline nagu oldi, sest kui ei oleks oldud, siis ei oleks ka juhtunud. Seega peab inimene enese otsusega suutma olla teistsugune – ta vajab seda enese kaitseks.
Raske on vastuvõtta teadmist, et kui inimene oleks olnud oma hinnangu vastaspool, siis tegelikult oleks ka sel juhul see, mis toimus, toimunud. See oli, sest see juba oli ära. Inimene on õnnetu, sest ta on ohver – tema on tema. Inimene on vihane, sest ta on ohver – tema ise on süüdlane. Kuidas suuta ise ennast iseenda eest kaitsta? Kuidas hoida eemale kõik vale ja suuta iseennast, valena olemise ära hoidmiseks, kontrollida? Planeerides ja kavandades ei ole inimene avatud st vaba, vaid suletud, sest on ennastkaitsvalt ootel enese ja vaenlase vahelise piiri taga.
Olemise muutumise kinnitus on sarnase ehk sama loo teine tulemus, mis kinnitab, et inimene suutis saavutada muutuse, sest ja seega on ta nüüd ilus, hea, peenike, väärtuslik jne. Võites saab ta uskuda, et on, kuid uuesti kaotades teeb ta järgmisi plaane – kui oleks, siis ei oleks, kuidas olla ja teha nii, et saaks olema. Väline vaenlane annab inimesele võimaluse süüdistada kedagi teist oma tunnete olemas olemise pärast.
Inimene ise on enese vaenlane, kes ei suuda ise ennast lõpuni kontrollida ega seega saavutada enesele antud ülesannet – kaotada ja vaigistada tunne. Iseennast iseendana olemise tõttu kaotajana tundes usub inimene end olevat ohver. Ohvrina ennastkaitstes tunneb inimene, kuidas kõik käib tema pihta ja tema ise komistab või põrkub teel eesolijate vastu. Inimese enesekaitse on energeetiline sein, et hoida kõik vale enesest eemal. Enesekaitse on inimese enda energia välistele puudutustele vastureageeriva võrguna ja just sellepärast ei lähegi toredad teemad temast mööda ega jäta puudutamata – inimene ise tõmbab need enesele ligi.
Enesekaitse tõttu ei lahene lood ega olda vabad. Ise seotakse ennast teineteise külge, et võidelda iseenda eest, kuid tegelikult selleks, et õppida teiste energiatest vabana olles ise oma elu elamist. Ennast kaitsvate inimeste loos võitjaid ei ole, sest tehes teisele haiget tehakse ise ennast katki, sest kasutatakse ise ennast kui energiat destruktiivsel eesmärgil. See, mis on nähtav väljas, see on olemas sees. Inimene on osa kõigest ja kõik on osa inimesest. Inimene on iseenda loo algus ja lõpp. Inimene on olemas olevaga üks. Sõdides teise inimese vastu ja kaitstes ennast tema eest, sõdib inimene enese vastu ja kaitseb ennast iseenda eest. Inimene lõhub iseennast kui tervikut, sest seesama, mida ta teeb suures meres, on tal käsil ka väikeses veepiisas st iseenda sees.
Inimene ei näe teist inimest enesena, sest temas on uskumine – ilma teiseta tema ei kogeks olemise harmooniat lõhkuvaid tundeid. Kuid tegelikult – ilma enese olemas olemiseta ta ei kogeks. Kõik justkui on ja toimub teise inimese pärast, kuid tegelikult on iga inimese olemas olemine teistele inimestele kingitus ja võimalus kogeda oma elu elamist erinevatest nurkadest vaadatuna. Enesekaitse on inimese katse päästa ennast ära iseendas oleva tunde tundmise käest st ta järgib enese otsust lõpetada enese tahtele mitte alluva tunde tundmine ja ellimineerida väiksemgi võimalus selle hetke kordumise ees. Selleks tuleb lõpetada väliste ärritajate ehk päästikute ehk teiste inimeste tegevus ja kui vaja, siis ka nende olemas olemine.
Kui lugu kestab st inimene alles tunneb või seikleb tunde järellainetuses ning tahab tunde kordumist vältida, siis ta jätkab käikude planeerimist ja lahingute kavandamist, kuidas suuta teha nii, et tema oleks kaitstud. Mida inimene kõige rohkem tahab – vältida oma tunnet st teise inimese võimu enese üle. Ohvrina olles otsib inimene lahendust enese tundena tundmise otsese või kaudse võimaluse elimineerimiseks. Vaba inimene näeb erinevaid võimalusi, kuidas proovida, et kogeda voolamisena olemist. Tundena elades vajab inimene tunde jätkumist või põgeneb ning võitleb tunde tundmise vastu – see on inimese enese kaitse, et tagada enesele vajaminev ja vältida see, millega ta toime ei tule. See on enda energiat nimelisena nimetades reageerimine – ise endale piiride loomine. Tundena elades eraldab inimene ise ennast tervikust, kuid tajudes inimene tunnetab – ta on osa kõigest – on teadmine ja on vabadus.
Täna ja praegu, selles ajas ja selles suures sinises Maailmas elavad ühel ja samal ajal oma elu erinevad inimesed, kellel on üks ühine ülesanne. See on katkiste aegade ja katkiste lugude katkiste laste õppetund – “Mina olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.” Küsimus on selles, kuidas see koos läbida. Milline on hind, mille me maksame ja kui paljud sellel teel, ise ennast iseenda eest kaitstes, oma elus ja elusid kaotavad. Maailm pandi “lukku”, et inimene oleks seal, kus on tema koht ja aeg olla, et olla ja anda oma osa ennast tervendavale tervikule – “Võttes vastu oma koha võtan vastu selle, mis oli ja on ning nüüd olen valmis hoidma ja andma edasi oleva ja olnu.”
Autor: Marianne Umborg
Allikas: marianneannemariblogi.blogspot.com
