Paljude saatekülaliste jaoks on elu mõte õnnelik olla. See on kindlasti väga suure osa inimkonna soov ning eluliste otsingute ja pürgimuste eesmärk – olla õnnelik. Sellest pajatab mu eelmine inspiratsiooniraamat “Hallo, Kosmos! Palju õnne”, kus on kirjas sadu saatekülaliste isiklikke õnne valemeid.
Ja muidugi ei tasu kogu selle suure ja lummava elu mõtte otsimise teekonna käigus ka elu elamist ära unustada. Osho meenutab kenasti, et elu mõte leidub või avaldub siis, kui selle ise enda jaoks lood – sinu elu on sinu enda loodud luuletus, jutustatud lugu, laul, mida laulad, tants, mida tantsida. Tunnetada elamise ilu, elada elusamat elu, olla täielikult kohal igas oma eluhetkes ning olla tänulik selle erilise võimaluse eest kogu seda mängu kogeda.
Arukas inimene avastab ja mõtestab ise oma elu ega oota väljastpoolt valemit, mis ta enda olemise lahti seletaks. Nii pole ka selles raamatus olevad mõtted elust ja selle olemusest mitte õpetussõnad, vaid killukesed kirevast maailmast meie ümber, mis võivad elu-uurijat inspireerida.
Jiddu Krishnamurti räägib sellest, et inimene võiks leida oma elu tähenduse kui eesmärgi – mitte tegeleda pelgalt mõistusega intellektuaalsetest mõtetest tuleva tähendusega, vaid tõeliselt aru saada, mida tähendab elada ja mis on tema eksistentsi olemuslik eesmärk. Ja sealjuures leida vastuseid ka küsimustele, mida tähendab armastada ja mida tähendab surra. Läbi selle on võimalik tajuda elu terviklikumalt.
Mis siis on elu mõte? Ja kas elul peab üldse mõte olema? Elu lihtsalt on, vastavad paljud saatekülalised, om nigu om. Ja elu on elamiseks, pole vaja pidevalt liigselt pead murda, et misjaoks see kõik. Elu mõtte otsimise tulemuseks võib olla hoopis ülemõtlemine, mille tulemusel inimene mattub vaimse müra sisse ega kuule enam oma sisehäält, ehk siis täpsemalt öeldes ei kuule oma sisemist vaikust, mis sisaldab ilmselt vastuseid kõikidele olulistele küsimustele. See on üks vaatevinkel sellele eksistentsiaalsele teemale, mis on inimkonda inspireerituna ning ka veidikene ärevil ja ärksana hoidnud aastatuhandeid. Kui vaikust pole ja vastuseid ei kuule, siis hakkavad omakorda välja imbuma uued küsimused, mis elu-uurija sisemaailma sisustavad ja oma kombitsatega mentaalset mõtteruumi hõivavad: kui elu mõte on elada, siis kas tõeliselt oluline ja eluline küsimus on äkki “mis” asemel hoopis “kuidas”? Kas elu mõtte peale peab mõtlema, kas mõtlemine ei vii meid mitte juba elust veidikene eemale, kohalolust meeleruumi. Või räägime me ikkagi hoopis elu mõtestatusest?
Elu mõtte küsimus loob mõtisklejale terve plejaadi uusi küsimusi, mida võib kasutada ka kui omaenese sisemaailma uurimise instrumente ning püüda nende erinevate küsimuste kaudu edasi jõuda, liikuda oma tavamõistuslikkusest ja tavapärasest mõtlemisviisist edasi, murda läbi avaramale ja sügavamale olemise tasandile, kus elu mõtte üle enam mitte ainult ei mõtiskleta, vaid tajutakse oma tervikolemusega kogu eksistentsi kui sellist, seisundit, nähtust. Ja kes või mis on selle mõtleja taga? Need vastused ei peitu mineviku iidsetes ürikutes, argisagina mõttemürases mõistuses või lootusrikastes tulevikuvisioonides, neid vastuseid leitakse sisemisest vaikusest ja täielikust kohalolust.
Väga intrigeeriv ja põnev ongi kogu see tasand, kus elu mõtte otsija võib jõuda tõdemusteni, et elu mõtet polegi mõtet otsida, kuna selle tõelist tähendust ei saa leida kuskilt mujalt ja väljastpoolt, vaid selleni võib jõuda läbi iseenda sisemiste sügavuste. Või et elu kui sellist ei saagi mõttega mõõta. Ja muidugi jõuda taaskord selleni, et nii elu kui selle mõte on vaid meie meeles, teadvuses, ning tasuks pigem püüelda kontakti poole tollega, mis seda kõike meie meelde loob.
Elu mõtte otsimine on oma olemuselt üks paradoksaalne nähtus: eksistentsiaalselt sügavama vaate esindaja jaoks on elu mõtte otsimine mõttetu, kuna viib inimese enamasti endast välja, nii-öelda justkui laia ilma rändama, kuskilt mujalt väljastpoolt või siis pelgalt mentaal-intellektuaalselt tasandilt (kus mõtted elavadki) seda va oma eksistentsi mõttekest otsima. Teistpidi suunab Elu aga otsija lõpuks varem või hiljem ikkagi ringiga tagasi algpunkti, allikasse, kust saabki edasi sügavamale liikuda, mööda oma isest ja egost, va enesetähtsusest ja oma tegelaskujust siin selles mängus, mis parasjagu käsil. Inimene võib seeläbi jõuda edasi suurküsimusteni nagu kes ma selline olen, kes siin seda elu mõtet otsib, kes mõtleb ja mis on mõte oma olemuselt inimene olemise tervikus. Ja ka tõdemuseni, et leidmiseks polegi vast vaja alati otsida, sest pidevas otsingus viibides võib märkamata jääda see, mis juba siinsamas kogu aeg olemas on olnud.
Samas, eksistentsiaalsed otsingud – olgu see siis elu mõte, tõde, õnne valem, jumal-absoluut, inimelu müsteerium, hing, vaim, tundmatu, See Miski, mida me leida püüame – aitavad tihtipeale elule vaadata avaramalt kui argiteadvuse (ja piiravate uskumussüsteemide) kitsast pilust, mille kaudu me enamasti kogu oma maailma näeme, tajume, tõlgendame, kirjeldame, ja ka loome. Elu kui selline on mõõtmatult suurem ja avaram kui me ealeski oma tavateadvuse kaudu tajuda suudame. Võrdluseks võib tuua kogu kosmose, universumi, ilmaruumi, millest me teame praegu vaid umbes viite protsenti nähtavat osa ning sellega meie teadmine täna suuresti veel piirdubki, aga küll avastame ühel päeval ka tumeaine ja tumeenergia ja suure tundmatu tõelise olemuse, samamoodi ka ala- ja üliteadvuse saladused, ehk siis tegelikult saame aru kogu teadvuse fenomenist kui sellisest. Ja pole võimatu, et see ongi kogu eksistentsi olemus, kõikjal ja kõiges olev ja avalduv teadvus.
Nii tundubki mulle, et selleks, et midagi tõeliselt mõistma hakata, tuleks pühendunud tõeotsijal astuda ikkagi edasi, mõtete taha, inglisekeeles on selleks kenad sõnad further ja beyond, mis viivad lugeja kõnealuse asja taha, ka oma mõistuse ja meele taha, üle piiride, kaugemale, kõrgemale, sügavamale, edasi. See tee viib ka vabadusse, mõttevabadusse – kohta, kus mõttetus tähendab midagi imelist ja õndsat.
Teadvus on üks põnevamaid ja paeluvamaid teemasid, mille kallal inimkond praegu pusib. Hetkel, mil taipame teadvuse olemust, avanevad meile sõna otseses mõttes uued dimensioonid ja mõõtmed, uued seisundid ja võimalused – kogu maailm muutub. Teadlikkus ja teadvus on ühed peamised võtmed, mis võivad avada inimkonnale väravad tulevikku, võibolla isegi helgesse olevikku (sest ärme unusta, et elu toimub ikkagi ainult olevikus, siin ja praegu, käesolevas kogetavas hetkes), ja see võib olla su tänasele tegelaskujule midagi motiveerivat, mille abil end edasi arenema inspireerida, oma potentsiaali avaldumise ja rakendamiseni pürgida, ärgata suuremale teadlikkusele.
“Elu on tantsija ja sina oled tants,” ütleb Eckhart Tolle oma raamatus “Uus maailm” ja nihutab selle poeetilise mõttekilluga lugejate vaatevinklit uude paradigmasse. Samasse ansamblisse kuulub ka ütlus, et sa ei ole mitte universumis, vaid sina oledki universum, kes kogeb praegu inimeksistentsi, viidates sellele, et nn universum, kõikjal olev lõpmatu igavikuline teadvus püüab läbi sinu endast teadlikuks saada. Nii et käes on aeg kosmose kutset kuulata ja üles ärgata.
Autor: Ingrid Peek
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust “Hallo, Kosmos! Elu mõte”, kuhu Raadio 2 saate “Hallo, Kosmos!” autor Ingrid Peek kogus seitsme aasta jooksul sadadelt erinevatelt saatekülalistelt uuritud vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele.
Lugu ilmus Alkeemias esmakordselt 2017. aasta detsembrikuus.
