Tänapäeval kaunistavad paljud end sulgedega ja indiaani kultuurist inspireeritud peakatetega. Kas seda siiski tasub teha? Loe, millist sõnumit kannavad need peaehted ning kes neid tegelikult kanda võiksid.
Kord sattusin ma ühe blogi peale, kus üks India naisterahvas väljendas oma nördimust selle üle, kuidas valged inimesed võtavad teiste kultuuridest välja endale sobivaid elemente ja kasutavad neid siis täiesti ebasobivalt. Näiteks tehakse India-stiilis pidu – miks peab keegi põnevaks “maskeeruda” nagu nende rahvale kombeks ning siis pidutseda? Või tehakse oma kätele hennamaalinguid, sellest midagi teadmata? Või miks pannakse festivalidel oma kulmude vahele bindi? Need on vaid mõned küsimused, mida ta esitab, sest see kõik on nende jaoks solvav. Iga sellise kultuurilise eripära taga on oma lugu ning sügav tähendus.
Kes mind tunnevad, teavad, et olen super suur sulgede fänn juba aastaid – riietel, ehetel, juustes, disainis…isegi nahal. Sulg ja ka lihtsalt selle kujutis on mulle kuidagi väga omaseks saanud. Miks? Siin jään vastuse võlgu. Küll aga ei ole ma ainuke, kes sulgi (ning ka muid põlisameeriklastele omaseid elemente) armastab. Me näeme sulgi erinevate ettevõtete logodesse põimituna, veebikujundustes, mustrina riietel, kõrvarõngaste küljes rippumas, juustesse punutuna ning festivalidel peakatetena. loetelu võiks ilmselt veel pikalt jätkuda. Lisaks, seda kõike näeme peamiselt naistel. Hetkel mulle ei meenugi esimese hooga, et ma oleks mõnel mehel näinud sulge mujal kui näiteks kaabu küljes. Postituse algul välja toodud India naise kirjutis jäi mind kuidagi kummitama ning viis mind mõtetega sulgede juurde. Festivalidel või moefotodel/illustratsioonidel on üsna tavapärane kohata sulgedest võimsaid peakatteid – see on tulnud “moodi”. Kuigi ma küll teadsin põgusalt, mida tähendab sulgedest peakate indiaanlaste seas, tekkis soov selle kohta veelgi lähemalt uurida ning kuna ka minu stiil on saanud mõjutusi põlisameeriklastest (olgu mainitud, et uhke sulgedest peakattega ma siiski ringi ei käi), kajastan seda teemat ka siin.
Info otsimise käigus leidsin ühe põlisameeriklase blogi, sama põhimõttega nagu ülal mainitud India naise kirjutis. Blogi pealkiri on “Minu kultuur ei ole trend” ning autor on tutvustuses kirjutanud, kuidas põlisameeriklaseks olemisega kaasneb hulk ajaloolisi “mitte-moodsaid” sündmusi ning fotosessioonil indiaanlaseks riietumine ei ole sobiv, vaid nende jaoks solvav ning rassistlik. Blogi põhineb lugejate küsimuste ning autori vastuste põhjal indiaanlaste kultuuri kohta. Igal juhul, see on täiesti suur ja omaette teema, aga mina soovin hetkel just sulgedele ja nendele palju näidatud peakatetele keskenduda.
Sulgedest peakatted
Kuigi sulgedest peakatted (inglise keeles war bonnet) on tänapäeva popkultuuris üks levinumaid indiaanlaste sümboleid, siis tegelikult kandsid neid vaid üksikud hõimud Suure Tasandiku piirkonnas (see on ka üks põhjustest, miks selle kandmist mitte-indiaanlaste poolt tugevalt negatiivseks peetakse – indiaanihõime on enam kui 500 ning neil kõigil on suuremal või väiksemal määral teineteisest erinev kultuur ja keel, seetõttu on vale neid vaadata kui monoliitset kultuuri; stereotüüpide teke on nende kultuuris suur probleem).
Sulgedega peakatteid on erinevaid tüüpe – on maani kahanev pikk “saba”, mis on kaetud ühe või kaherealiselt kotkasulgedega, on olemas ovaalselt ümber näo asetsev kotkasulgedega peakate ning veel on pikem ja kitsam peakate, kus kotkasuled seisavad sirgelt suunaga üles. Lisaks on osadel peakatetel ka sarved.
Peakatteid tehakse enamjaolt kaljukotka sabasulgedest ning sule sai mees endale vaid siis, kui oli sooritanud mõne isetult vapra ja auväärse teo või siis sai selle märkimisväärse panuse eest kogukonnale. Austus, mis kotkasulgi saatis, oli niivõrd suur, et mõni sõdalane võis vahel teenida vaid kaks või kolm sulge terve oma elu jooksul.
Põlisameeriklaste peakatted olid tseremooniates väga olulised sümbolid, mida kandsid vaid pealikud ning sõjamehed. Kuigi mõningates Tasandiku hõimudes käisid ka naised sõjas ning mõni neist võis isegi pealik olla, siis sulgedest peakatet nad kunagi ei kandnud, neid peeti rangelt maskuliinseteks. Aeg-ajalt kanti neid võimsaid sulgedest peakatteid (va. neid, mis ulatuvad maani) ka lahingutes, kuid enamasti hoiti neid siiski pidulikemateks sündmusteks.
Hiljem hakkasid ka mõned teistest hõimudest pärit mehed Tasandiku-stiilis sulgedest peakatteid kandma. Osaliselt oli see tingitud Ameerika turismistööstusest, mis jättis mulje, et põlismameeriklased peavad mingit kindlat moodi välja nägema. Teisalt oli põhjuseks ka see, et paljud põlisameeriklaste hõimud olid sunnitud enda maadelt võõrastele kolima ning seoses sellega hakati ka mõningaid uute naabrite kombeid üle võtma. Sellisel juhul ei olnud aga sulgedega peakattel enam endist tähenduslikkust ning tegemist oli pigem moe või üldise autoriteedi sümboliga. Suure Tasandiku indiaanihõimude jaoks tähendas sulgedega peakate aga mehe au ja vapruse püha väljendust ning samuti oli igal sulel oma lugu. Kusjuures, kotkasulgi jagatakse vahel ka praegusel ajal Suure Tasandiku indiaanlastele, kes teenivad sõjaväes või teevad muid vapraid tegusi ning ka praegusel ajal kantakse neid pidulikel puhkudel. Tänapäeval võivad kotkasulgi koguda ning omada vaid need indiaanlaste hõimud, kes on riiklikult tunnustatud ja registreeritud.
Suled
Suled on indiaanlastele ülimalt pühad. Näiteks on “Minu kultuur ei ole trend” autor kirjutanud, et mitte-indiaanlased ei tohi tema kotkasulgi, milles ta tantsib, isegi mitte puudutada. Põlisameeriklased usuvad, et kui sulg maha lendab, kannab see endaga kaasas selle linnu energiat, kellelt see tuleb. Sulgi võetakse kui taevast, merelt ning puudelt tulnud kingitusi. Need saabuvad ootamatult, kuid mitte ilma põhjuseta. Lindusid austati kui sõnumite toojaid ning neid võeti kui muudatuste sümboleid. Erinevate lindude sulgede tähenduse kohta võib infot leida sellelt leheküljelt allapoole kerides.
Indiaanlased usuvad, et kotkal on taevaga eriline side, kuna nad lendavad kõrgemal kui ükski teine lind ning on seega lähemal ka jumalale. Kui indiaanlane saab endale kotka sule, siis võetakse seda kui märki ülevalt poolt. Ta peab seda hoidma silmale nähtavas kohas, kas kodus või riietusel, meenutamaks iga päev, kuidas on õige käituda. Sulge tuleb hoida puhtana ning mitte mingil juhul ei tohiks see maha kukkuda ega üleüldse maad puudutada. Sellel, kuidas sulg värvitud või lõigatud on, on samuti kindel tähendus. Mõned näited:
Peapael
Lisaks sulgedega peakattele on tuntud ka sulgedega peapael. Tegelikkuses kasutati ka seda tüüpi peapaela vaid üksikutes hõimudes Ameerika kirdeosas. Tavaliselt koosnes peapael sõrmedega kootud või punutud hirvenahast ribast, millel oli peal hõimudisain. Pael seoti pähe ning üks või kaks sulge kinnitati taha selle külge. Peapaelal ei kasutatud mitte ainult kotkasulgi, vaid ka kalkuni, kulli, hõbehaiguri ja kure sulgi. Neid võisid kanda nii mehed kui naised ning neid ei seostatud sõjaga. Sulgede arvul ning tüübil ei olnud samuti tavaliselt mingit sümboolset tähendust, vaid üksikutes hõimudes jäeti kotkasuled sõjameestele. Peamiselt aga kanti neid ilu pärast ning tihti kaunistati neid veel mustrite, helmete ja muuga.
Kas kanda või mitte?
Sirvides praegu näiteks erinevaid sotsiaalmeediakanalid või vaadates muusikafestivalide külastajaid, näeme, et valdavalt kannavad sulgedega peakatteid naised. Ühed on need, kes teevad seda ilmselt mõtlemata selle pärinevusele ning nagu on öeldud – “moe pärast”, kuid on ka neid, kes võitlevad seeläbi näiteks naiste õiguste eest. Samas peaks meeles pidama, et indiaanlaste seas on see peakate püha ja nii on see olnud aastatuhandeid. See on tohutult sümboolne ja oluline ese. Ja nüüd see indiaanipealik, kellele on osaks saanud au seda omada, näeb kuskil festivalil naist, kes lihtsalt lõbutseb ja ma olen täiesti veendunud, et ilmselt ta ei mõtle oma peas, et “Haha, teeme indiaanipealike üle nalja!”, tema jaoks on see lihtsalt visuaalselt äge asi, millega ennast kaunistada, aga mida võib sellel hetkel see indiaanipealik mõelda? Üks põlisameeriklane on seda kommenteerinud nii: “See on sama halb, kui joosta ringi paavsti mütsi ja bikiinidega või sikhide turbaniga, lihtsalt sellepärast, et see on armas.”
Üha enam on aga tekkinud ka liikumisi, et teadvustada inimesi peakatete olulisusest indiaanikultuuris ning sobimatusest neid lihtsalt niisama kanda. Mõned Ameerikas toimuvad festivalid on lausa keelustanud indiaanlaste peakatete kandmise ning mitmed tuntud inimesed, kes on nendega avalikkuse ette astunud, on selle eest vabandust palunud. Ühtedele on see mood, teistele kultuur. Kuidas sinule?
Allikas: Navjiwan.eu
Loe lisaks: Carol Schaefer “Vanaemade nõuanded maailmale”, kirjastus Pilgrim
