Saareriigist paari tuhande kilomeetri kaugusel asuvat Seišellide saarestikku on piirkonnas geoloogilisest perspektiivist pikka aega unikaalseks peetud. Erinevalt paljudest teistest India Ookeani saartest koosneb see silmnähtavalt mandrilisest maakoorest. Seeläbi osutus see pea esimeseks tunnustatud mikrokontinendi osaks, mis oletatavasti kunagise Gondwana hiidmandri mitmekordsel lagunemisel moodustus. Bjørn Jamtveiti juhitud rahvusvahelise töörühma uurimus näib aga saarestikult selle ainulaadsuse eemaldavat.
Senised analüüsid on näidanud, et vanimad Mauritiuse saare basaltkivimid on 8,9 miljoni aasta vanused. Saare randadelt kogutud pinnaseproovides leidunud 20 tsirkoonitükikese kristalliseerumisaeg jääb samas keskmiselt 660 miljoni aasta tagusesse aega, mil ühe tükikese vanus ulatub isegi 1,97 miljardi aastani.
Radioaktiivsete isotoopide lagunemisel põhinev meetod ei valeta, misläbi tuleb anomaalia selgitamiseks otsida vahendeid mujalt. Jamtveit oletab koos kolleegidega, et kübemed pärinevad vulkaanipursete käigus pinnale jõudnud lagunema hakanud suuremast tsirkoonitükist.
Viimane tähendab, et Mauritiuse vulkaaniliste kivimite kuhjatise all lasub tõenäoliselt veel üks Godwana pärandit säilitav mikrokontinendi tükk. Hüpoteesile laenavad tõestust Maa gravitatsioonivälja mõõtmised. Nii Seišellidel, kui ka mitmel pool mujal India Ookeani kohal on see tunduvalt tugevam, kui ookeanilise maakoore tavapärane paksus seda arvata lubaks. Mandrilisele maakoorele iseloomuliku 25-30 kilomeetrise paksuse korral ei tekiks anomaaliate seletamisega erilisi probleeme.
Tõendid on Jamtveiti töörühma arvates piisavad oletamaks, et tegu on ühe ja sama mikrokontinendi tükkidega. Kreeta saarest umbes kolm korda suurem Mauritia killustus ilmselt sama sündmusteahela käigus, mis India kraatoni oma praeguse asukoha poole teele saatis. Jääb võimalus, et Mauritiuse tsirkoonitükid pärinevad tegelikult Seišellidelt, ent see on vähetõenäoline. Proovid koguti inimasustusest äärmiselt kaugel asuvalt maa-alalt. Samal ajal oleksid tsirkoonitükid äärmiselt tõenäoliselt liialt rasked, et neid oleks saanud sinna kanda ka tugevamad tuuleiilid.
Midagi kindlamat saab öelda vaid India laama oletatava teekonna lähistelt ookeanipõhjast süstemaatiliselt võetud proovide geokeemilise analüüsi põhjal.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: http://teadus.err.ee
