Tuhandeid aastaid tagasi tunti tolteeke kogu Lõuna-Mehhikos kui „naisi ja mehi, kes teavad“. Antropoloogid on tolteekidest rääkinud kui rahvusest või rassist, kuid tegelikult olid nad teadlased ja kunstnikud, kes moodustasid iidseid vaimseid tarkusi ja kogemusi uuriva ning säilitava seltskonna. Meistrid (nagual) ja õpilased tulid kokku Teotihuacanis, Mexico City piiridest väljas paiknevas iidses püramiidide linnas, mida tunti kui kohta, kus „inimesest saab jumal“. Üle aastatuhande sunniti nagual’e esivanemate tarkusi varjama ja nende olemasolu salgama. Eurooplaste vallutus koos mõne õpipoisi isikliku võimu ülbe kuritarvitamisega muutis vajalikuks tarkuse peitmise nende eest, kes polnud ette valmistatud selle arukaks kasutamiseks või kes oleksid võinud seda tahtlikult isikliku kasu eesmärgil kuritarvitada. Õnneks kandus tolteekide esoteeriline tarkus siiski põlvkondade kaudu mööda erinevaid nagual’ide liine edasi, kirjutab don Miguel Ruiz oma raamatus „Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat“.
Ehkki see oli sajandeiks saladuseloori mähitud, ennustasid iidsed prohvetid, et saabub ajastu, kui nende tarkuste edastamine inimestele osutub vajalikuks. Nüüd on Kotka Rüütli liinist põlvnev nagual Miguel Ruiz saanud juhendust jagada meiega tolteekide võimsaid õpetusi. Tolteekide teadmused pärinevad samast põhilisest terviktõest nagu kõik pühad esoteerilised traditsioonid kogu maailmas.
