"Kasutaks selle aja, mil maailm on pandud ooterežiimile, tsiviliseerituse inventuuriks. Kas senini tormav, sõdiv, solvav, haiget tegev - nii loodusele, lähedastele ja ka iseendale - inimühiskond on ikka tsiviliseeritud? Praeguse globaalse suursündmusega peatus ülemäärane läbuelu ja pillerkaar. Imperatiivselt oleme "pöördunud koju". On loodud võimalus mõelda, süveneda, analüüsida, ehitada uusi visioone ja tulevikumälestusi, vaadata asjade, lähedaste ja enese sisse," arutleb Igor Volke ja vaatab maailma eriolukorra suuremat pilti.
Olen küpses eas ja täna võin vaadata mõningase üldistusega möödunule ja mööduvale. Olen sündinud 1950. aastal ja saan öelda, et mind ja mind ümbritsevaid põlvkondi mõjutasid kolm filmi, kinematograafia toodet, kolm kultuurisignaali, millised valgustasid meie vaimu küpseva (mis aga ei jõudnudki küpseda) sotsialismi tingimustes.Need olid USA komöödia “Meeletu, meeletu maailm” (lasti ekraanile kui kodanliku maailma sarkastiline komöödia autodega meeletult kihutavast ühiskonnast), mida ihaldati, kuid mida ei arvatud kunagi saavutavat.
