1990. aasta 30. juuli, Muhu
30. juuli öö vastu 31. tõi anomaalsete nähtuste valdkonda ühe värvikaima juhtumi – ka maailma mastaabis -, mille asjaosaline, Muhu saare noor naine Tiiu S. sattus sellise supi sisse, mida ta vaevalt oleks osanud ette näha.
Vaatlusele eelnenud päeval ei täheldanud Tiiu midagi eriskummalist. Õhtul pärast korvpalli MMi finaali viskas abikaasa end haiglasena tundes pikali ning uinus peagi, lapsed pugesid samuti sängi. Pereema pesi nõud, koristas köögi ja kui kell lähenes kahele, tuli väsimuse viimane piir – oli aeg puhkama heita.
Võtnud üleriided seljast, libistas emand end teki alla. Tuli surnuks, tuba pimedaks – aga valgus ei kadunud. Akna taga oli näha hulgaliselt mitmevärvilisi valgusi. Naine mõtles, et Heino on toonud töö juurest värvimuusika ja kohe hakkab mõni lugu kostma, kuid tulid hoopis “Leopoldi sõrmed”. Esimese korruse avatud külgaknast ilmusid külgkardinatele arvukad veidrad sõrmed, mis meenutasid telesaate Leopoldi omi. Hetke pärast libisesid pehmelt diivanilauale umbes 130 sentimeetri pikkused kummalised hõbedased kujud, kellel olid ees kaks heledamat ja oimukohtadel punakad lambid. Esimene libises põrandale ja seisis voodi juurde.
Nende ilmumine oli vastu ootust ja mõistust, kosta polnud midagi. Tekkis momentaanne hirm, ununes isegi enesekaitse ega tulnud tahtmatut karjet. Voodile lähenenud “Leopold” jäi Tiiust poole meetri kaugusele. Nüüd kadus hirm täielikult. Tundmatu küsis madala maaaluse häälega peeglilaual lebavatele ajalehtedele osutades: “Mis see on?”. “Ajalehed,” kõlas viks vastus. Kaks veidrat sõrme osutasid öölambiks kujundatud laualambile ja kostis küsimus: “Mis see on?”. “Laualamp,” vastas naine.
Vastuseid andes oli Tiiu üllatunud olendi eesti keele oskusest ja küsis: “Kuidas te eesti keelt oskate?” Vastus jäi võlgu, selle asemel kuju pöördus ja läks voodi jalutsis oleva lastevoodi juurde. Teine olend kadus vaateväljast ruumi sisemusse. Esimene küsis voodi kohta. Saanud vastuse, küsis ta: “Kus lapsed on?” “Lapsed magavad teises toas,” vastas Tiiu. Seepeale esitas mees pöördumise: “Tule meiega kaasa meie riiki, me näitame, kui rikkalt me elame.” Ta astus oma vetruval sammul voodi juurde ja haaras Tiiu vasaku käe randmest, tõmmates teda tugevalt enda poole. Eneselegi ootamatult lõi Tiiu hambad tundmatu käsivarde. Oli kuulda krõginat nagu vahvli hammustamisel. Pealmine, õhuke hõbeda-karva kile purunes, all avanes pruun kiudjas materjal – ei verd, ei vedelikku, ei valureaktsiooni.
Tundmatu laskis Tiiu tagasi voodile, kummardus ning puudutas pea küljes oleva antenniga naist päikesepõimikust. Järgnes kerge valu ja tunne nagu voolu alla jäämisel. Kui haare vabanes, ilmus teine kuju ja tegi avalduse: “Lähme ära ja tuleme kahe päeva pärast …” Nad kaugenesid akna suunas ja muutusid korraga nähtamatuks. Aknatagune ekraan lakkas vilkumast ning asendus oranži pöörleva kettaga, mille läbimõõt vähenes, kuni kadus.
Kogu sündmuse ajal oli toas valge või tundus see perenaisele, sest toimunu oli suurepäraselt nähtav. Kui Tiiu tule süütas ja vapustatult nutma puhkes, tundis ta silmades tugevat kipitust. Nüüd ärkas ka abikaasa ja kuulanud ära üldpildi juhtunust, soovitas seda juttu lastele rääkida.
Ärgates taas kella kuue ajal ja nähes naist ikka vapustatuna ning pisarais, arvas ta, et midagi on vist ikkagi juhtunud. Kui Tiiu oli päeval oma muret lastega jaganud, hakkasid liikuma jutud. Õli valas tulle ufovaatlus, mis leidis aset 1. augusti hilisõhtul – seega kahe päeva pärast. Kohtumiseni ei jõutud, vaid kümned täiskasvanud ja lapsed vaatlesid taevas mitmevärvilisi objekte ja valguskehi. Kaaskodanike suhtumine toimunusse polariseerus. Löögi alla sattus õnnetu vaatleja.
Too lugu ja sellele liituv taust õpetasid uurijaid ja näitasid, milline vastutus neil lasub. Vahel tuleb lahti harutada sotsiaalsete segasuhete ja suhtumiste sasipundargi, kujundada hoiakuid ja suhtumisi, mõjudes asjaosalisele ehk rahustavalt ja ravivaltki. Terve suhtumine tervendab meid kõiki.
1990. aasta 30. juuli juhtumi lisa
Too 25 aasta tagune lugu saab värvika lisa, kui vestleme hiljuti Saksamaalt naasnud Janekiga, kes tolle sündmuse ajal oli kümneaastane. Janek mäletab, et ema juhtumi järel nähti Muhu taevas mitmel ööl värvilisi tulesid, Mersu-märgi kujulisi moodustisi ja sigarikujulisi objekte. Inimesed käisid õhtuti väljas vaatamas, kas tulnukad tulevad tagasi, nii nagu olid lubanud. Kogukond oli Tiiuga juhtunust kihevil. Janek kinnitab, et mäletab juhtunut hästi, veel enam seda, mis juhtus paar ööd hiljem.
Janek magas koos vennaga teises toas. Ta ärkas tugeva külmatunde peale sügavast unest kella kahe ajal. Ta märkas, et tekk oli maha libisenud, keeras end küljeli ja tahtis tekki tagasi tõmmata, kuid siis nägi voodi ees seismas meetripikkust olendit. Sellel olid ovaalsed, veidi viltu asetsevad silmad ja lame nina. Olendi kontuurid särisesid õrnalt sinakalt, nagu oleksid voolu all. Silmakontuurid särisesid samuti. Olend ei liigutanud ega tundunud kuidagi elusana. Oli pigem nagu kuju, vastas täpselt ema kirjeldustele. Lõhna Janek ei tundnud, jalgu ei näinud. Janek keeras teise külje ja tõmbas teki peale. Siis meenus talle, et emaga vestluses oli ta öelnud, et tema oleks küll kaasa läinud, kui temal niisugune võimalus tekiks, ja ta küsis endalt, et kas see kõik võiks olla seotud sellega, et oli lubanud kaasa minna. Nüüd ei julgenud ta häält teha, lootes, et olend läheb minema. Mingi aeg oli ta teki all, siis aga hüüdis isa. Isa tuli ja märkas, et poiss on endast väljas, tegi suhkruvett, võttis endi tuppa ja joonistas poisi rahustamiseks mitu tundi. Vend rääkis, et tol ööl oli toas olnud tuuline ja kella kahe aeg oli ta kuulnud mingit hammasrataste kriginat. Janek rõhutab, et nende juhtumi puhul on huvitav see, et tulnukad külastasid nende kodu kaks korda. Ta lisab: “Mul on siiani silme ees selle olendi siluett ja ma olen 100 protsenti veendunud, et tol hetkel olin ma täiesti ärkvel.”
Autor: Igor Volke
Allikas: Alkeemia lugemisnurk. Eesti oma X-failid: “Teadsin, et nemad on siis nüüd tulnukad. Ja siis me hakkasime vestlema.”
Eesti ufopäevikud | Maavälist päritolu olendid külastasid Viljandimaal 8-aastast poissi
Merivälja ufojuhtumiga tegelesid kõrged võimukandjad ja mängiti suure rahaga
