Poeet Ossip Mandelštam kirjutas Stalinist kriitilise luuletuse ja saadeti Gulagi. Ta oli üks andekamaid tolle aja luuletajaid. Stalin oli ka andekas – tema kohta räägib päris huvitavalt telepaat Wolf Messing, kes suhtles nii Stalini kui Beriaga. Muide, nad kasutasid telepaatiat muu hulgas spioonidevõrgu avastamiseks. Messing ütleb, et Stalin eristus teistest väga, ta oli omanäoline ja eriline, isegi deemonlik. Ta eristus sellepärast, et tuli tsaariajast. Nii et ei ole vaja imestada, et tekkis isikukultus. Nõukogude Liidu ajast ei tulnud ühtegi erakordset isiksust, see oli massiajastu, erinevusi kaotav ajastu, õudukas.
Mina, kes ma olen elanud mõlemal ajal, eelistan kapitalismi, kui peab valima kahe halva vahel. Kapitalism annab ikkagi mingi vabaduse, ei saada Gulagi laagrisse. Ehkki seda ei anna üldse võrrelda tsaariaja ega monarhiaga, kui ühiskonnas mängis olulist rolli kristlik kirik ja õigeusk. Mis siis, et see oli riigile allutatud, aga evangeelium oli kohustuslik kõigile teada. See hoidis mingit valgustuslikku taset. Ja samas pidi see ikkagi olema kehv töö, kui rahvas nii kergelt ristiusust loobus.
Ateistlik riik on nonsenss. Ameerika ei ole ateistlik, vaid pigem religioosne, loodud vabamüürlaste poolt. Kapitoolium on tempel nagu Püha Peetruse katedraal, pigem paganlik tempel, aga ikkagi tempel. Selle kohta on palju häid raamatuid, kuidas Washington on vastavalt planeetide seisule ehitatud. See linn on erilise maagiaga. George Washington ise oli kõrge kraadiga massoon.
Pariis ja London ja teised maailmalinnad on täis vabamüürlaste sümboleid ja maagiat. Ilma maagia ja müstikata ei ole kultuurielu võimalik. Iga suur kunstnik on ka maag ja müstik.
Nõukogude Liidus aga naerdi müstika kompartei eestvedamisel välja. Selle asemel olid tehased, vabrikud ja asfalt. Kui likvideerida kõik kirikud ja valada maailm asfaldiga üle, siis see ongi põrgu. Minu sõnum on selles, kui tähtis on ideoloogia – ja see lähtub usust. Kiriku kui organisatsiooni miinus on, et see võib pidada olulisemaks oma huve kui vaimset sõnumit.
Ma hindan vanausulisi Peipsi ääres. Käisin neile loengut pidamas ja tegin kummarduse, et nad on kiusamisest hoolimata sajandeid vastu pidanud. Usk on kulda väärt, tühja-tähja pärast ei hakka keegi kannatama.
Vissarionil Siberis on ideoloogia olemas. Tema õpetus ongi evangeelium, viimane testament, mida peaks olema kolm raamatut. Dmitri Merežkovski rääkis 1900. aasta paiku sellest viimasest testamendist – et peab tulema Püha Vaimu testament, siis on olemas isa, poja ja püha vaimu testament. Ta organiseeris oma naisega, poetess Zinaida Gippiusega, filosoofilis-religioosse klubi, kus räägiti nii päevapoliitikast kui ka religioossetel teemadel, niiviisi lähendasid nad intelligentsi ja kirikutegelasi.
Ärkamine esoteerikale tekkis kuskil 19. sajandi teisel poolel. Salongides, eriti Pariisis, Londonis ja Berliinis, käisid koos kirjanikud ja esoteerikud. Kõige tugevamad esoteerilised koolkonnad olid tol ajal Pariisis, kes tegelesid hermeetilise filosoofiaga.
Kui sulle on astroloogilised teadmised enesestmõistetavad, siis see tähendab, et oled juba eelmises elus sellega tegelenud ja tulnud siia missiooniga. Vanemad ega nõukogudeaegne kool pole ju selliseid asju õpetanud.
Me ei ela ainult iseendale, me elame ka ühiskonnale, kultuuriareaalile, maailmale, universumile. Me oleme üks osa sellest ja peame õigustama oma väikest olemasolu. Ja kõige paremini õigustame seda siis, kui pühendame end mingile kõrgemale ideaalile. Nagu Ossip Mandelštami puhul – ta taipas, et anne on taevast ja ta peab seda kasutama. Ei tohi mõelda, kas luuletus meeldib kellelegi. Kui see tuleb, on see vajalik. Ta kirjutas Stalinist ja näitas teda kurjana, deemonina. Kui ta selle seltskonnas ette luges, siis inimesed hakkasid kartma ja jooksid minema. Tuntud poeet Ahmatova kaitses teda. Astroloogina võin kinnitada, et talendid, anded on kõik taevast. On aegu, kus neid saab hästi kasutada, on aegu, kus võimalused on piiratud, aga need on alati olemas. Tänu talendile käid nagu lauluga oma elutee läbi, see teeb elamise rõõmsamaks.
Üks suuremaid astroloogia väärtusi abimehena on aidata talendil välja tulla. Samamoodi peaksid koolis õpetajad panema tähele ja aitama talentidel välja tulla, märkama, milles keegi on andekas. Oleks vaja uut haridussüsteemi kontseptsiooni, kus inimesel aidatakse leida oma anne. Nii ei saa suhtuda, et mis ei ole mõistetav, see on jama. Inimesed ei oska talente hoida, liiga kergesti naeruvääristavad neid.
Kõik anded on vajalikud, mis antakse. Minule meeldivad kirjanikud, ma ise eelistaksin kirjanduslikku talenti näitlemisele, kus liiga palju sõltub meeskonnast. Pigem olla nagu Paulo Coelho, suur talent, istud Lissabonis ookeani ääres ja kirjutad.
Allikas: “Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused”, kirjastus Pilgrim
