Kuusk sümboliseerib pikaealisust ja tervist, ustavust ja surematust. Kuusest tehtud droogid aitavad ravida liigeseid, stressi ja depressiooni. Vana-Kreekas peeti teda lootusepuuks. Legendid räägivad, et Trooja hobune oli osaliselt kuusest tehtud. Druiidide kalendri järgi on kuusele pühendatud 23. detsember, kui keltide traditsiooni kohaselt sündis püha laps.
Kuusekäbi sümboliseerib elu tuld ja paljudes kultuurides on seotud fallosega. Kuusk on puu, mis suvel võtab ümbruse energiat ja talvel jagab seda energiat teistega. Just jaanuaris ja veebruaris on tema energia kõige aktiivsem. Kui kuusk jagab energiat, siis kiirgab ta helesinist energiat, mis taastab inimese psüühika tasakaalu. Parim ilm kuusele on siis, kui valitseb natuke külma ja päikest pole taevas näha.
Kuna kuusk on hea maandaja, saab temaga suheldes ära anda kõike seda, mida endal enam vaja ei ole – halbu harjumusi ja mõttemustreid -, ja nõnda tervendada enda biovälja. Kuuse juurest tuleb lahkuda aeglaselt ja tänada teda selle eest, et ta on sind vabastatud mure- ja stressikoormast. Samuti on kuusk hea doonorpuu. Kui pere talle sobib, pakub ta alati kaitset ja hajutab pessimismi.
Ühe legendi järgi sai kuusk oma igihalja välimuse seetõttu, et pakkus jumalaemale, kes koos oma pojaga põgenes, peitupugemiseks ja varjumiseks oma tüve. Tänu sellele teenis kuusk jumala soosingu ning on nüüd kogu aasta roheline ega langeta okkaid.
Kuusepuud on kasutatud kodu ja lähedaste kaitseks, torgates kuuseoksi majas ehituse ajal laudade vahele. Nii saab kaitsta ennast ja koduloomi nõiduse eest. Kuusk on ülimalt naiselik puu ja lõhnab väga hästi. Kuusepuu on võimas ja kena just talvel, kui teised puud on ilma lehtedeta. Kuningliku kuuse ilusat rohelist kuube on näha kaugele.
Kuusk saadab välja positiivset ja head energiat. Nii lapsed kui täiskasvanud armastavad seda puud ja toovad koju või ehivad õuel kui jõulupuud. Kuusk aitab just õhtuse loomuga inimesi.
Slaavi legendide järgi peidab müristamise ja välgu ajal kuuse alla ennast saatan ja jumal peab tema sealt tabama. Selle-pärast ei lubata kuuse alla peitu minna, kui müristab ja välku lööb. See võib õnnetuse kaela tuua.
Kuusepuu oksi kasutatakse ka matustel, kui kirst surnuga saadetakse viimsele teekonnale – see on kui mälestus maisest ilust. Kuusepuust valmistatakse ka surnukirste. See puu nagu ka mänd ja kask hoiavad surnu kohapeal ega luba teda kodukäiaks minna. Selsamal põhjusel pannakse ka teele, kus liigub surnu rongkäik, just kuuseoksad, et surnu ei oskaks koju tulla.
Vanasti ei tohtinud Venemaal istutada kuusepuud maja juurde, sest usuti, et nii ajad majast ära kõik mehed (need kas surid või lahkusid/lahutasid) ning selles majas ei sünni enam kunagi poisse.
Kuuske saab kasutada ka kui oma looduses olevat sõpra või nõuandjat. Mine täiskuul oma kuusepuu juurde, kummardu tema ees maani ja ütle: “Sina, kallis kuuseke, roheline nõelake, võta minu (nimi) mõtted ja ütlused. Usaldan sinule kui oma õele kõik oma mõtted ja tähtsad otsused. Las juhtub nii, nagu juhtuma peab, aga sina minu saatust minu kasuks juhi. Sina, kuuseke, oled minu abiline, seisa, vaiki ja kuula”. Peale seda heida lamama kuuse juurte vahele ja võta kätega ümber puu ning sosista puule oma soovid. Pärast seda täna puud, andes talle kas oma sülge, natuke leivapuru või tubakat.
Rahvameditsiinis kasutatakse kuuseokkaid ja kuusevõrseid oma energiavaru taastamiseks. Kas siis lihtsalt värskelt süües või tehes neist teed.
Autor: Anu Pahka
