Kas lastel tohib olla igav? Üllatavalt on õige vastus: “Jah, lastel peab olema igav!” Igavus aitab neil arendada fantaasiat ja avada sisemist loomingulisust. Nii arvab BBC’le antud intervjuus haridusteadlane Teresa Belton.
Probleem on selles, et kui tänapäeval tunneb laps igavust, haarab ta telekapuldi järele või käivitab mängukonsooli. Peaasi, et igavus ära läheks. Igavuse peletamiseks harjuvad lapsed kasutama väliseid valmisvahendeid. Elame igavuse peletamise innovatsiooni ajastut. Kaasaegne kultuur pelgab ja põlgab igavust ning teeb kõik, et inimestel poleks tühje hetki.
Keegi ei väida, et igavus oleks mõnus tunne. Ent just seetõttu peab lastel laskma igavleda, kuna sellest tundest pääsemiseks peavad nad midagi välja mõtlema. Loodus ei talu tühjust. Me püüame seda millegagi täita. Seda loomulikult ka ilma televiisori või elektrivoolul toimetava automaatse mängukaaslaseta. Kui lastes ei kasvatata igavusega loomingulist toimetulekut, näeme neid lõhkumas näiteks bussiootepaviljone. Tühje hetki ei saa vältida. Kui peamiseks igavust peletavaks lahendiks on arvutimängust õpitud kolkimine, on suur oht, et ilma arvutimängu abita tehakse seda oma elukeskkonnas. Õnneks ei ole olukord lootusetu.
Tehke kodus eksperiment ja laske lastel igavleda. Kannatage välja ving ja hala, sest varsti kaob see nagu nõiaväel ära. Tuppa saabub mängule keskendunud vaikus, võibolla kostub rahulolevat mõminat või isegi üksikuid raevukaid hääli. Nähtamatute vastaste eest tuleb maailma päästa. Kõik see juhtub tänu lastes peidus olevale erakordsele fantaasiale ja leidlikkusele. See sisemine loominguline deemon vajab toitmist ja arengustiimuleid. Temast jagub tuge kogu eluks, kui uurida tuntud teadlaste, kunstnike või kirjanike lapsepõlve.
Samahästi võite uurida igavate inimeste lapsepõlve. Tõenäoliselt leiate sealt ühetüübilise, tehniliselt läbiseeditud mängukeskkonna, mis krääksutab küll mängija emotsioonidel, kuid on täis läbi mängimata mänge, sest olemasolev muutus liiga raskeks ja igavaks.
Dr Belton toob näiteks kirjaniku Meera Syali, kes tunnistab, et just igavus ja igavusega kaasnev üksildus pani ta kirjutama. Kirjanik meenutab, et pealesurutud üksildus koos tühja paberiga oli imeline kannus, mis tiivustas tema fantaasiat sõitma tuhatnelja. Paberist mäluseade täitus lugudega, tähelepanekutega, luuleridadega ja muu tühja-tähjaga. Need olid kirjanikuks kujunemise seemned. Kuid igavus ning üksildus pole kasulikud vaid lastele. Kunstnikuks kasvanud Grayson Perry tunnistab, et ka täiskasvanuna vajab ta taoliseid hetki, mis stimuleerivad sisedialoogi ja mõtisklusi.
Siinkohal tuletaksin meelde umbes poole aasta eest õpitud mõttetera. Väidetavalt on igav vaid Paradiisis, aga mitte Põrgus. Autor on Charles Simic, kes istus aasta eest orkaan Irene tõttu mitu päeva elektrita. Grupi saatusekaaslastega maailmast mahajäetuna USA maarajoonis õlilambi valgel teiste igavlemispiinu jälgides hakkas ta mõtlema igavuse tähendusele.
Mehe mõtted liikusid lapsepõlve, kui elektrita ja veeta olukord oli tava. Toona ei kurdetud, vaid vanad inimesed vaatasid aknast õue või siis jõllitasid seina. Ja kuigi kodudes oli ka raadio, korraldasid tuhanded omale personaalselt vaikseid igavusse sukeldumisi. Charles mäletab, kuidas ühel põhjatuna tundunud igavusse uppumise päeval tundis ta aja seiskumist. Absoluutselt kõik seisis ja miski ei liikunud. Peale seinal tiksuva kella.
Lapsed ei suutnud nii kaua jätkata. Nad kustutasid igavuseleeke raamatute lugemisega. Charles Simicil oli mitu sõpra, keda võis pidada raamatusõltlasteks ja kelle vanemad kartsid tõsiselt poiste vaimse tervise pärast. Nende päid läbisid igavamal hetkel palavikulainetena lugematud imelikud ideed ja meeletud lood.
Seega võtke end kokku ja proovige tund aega igavleda. Garanteerin, et teil ei hakka igav!
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
