Kui otsustame näha, tunda ja kogeda inimese välimuse, sõnade ja silmade asemel tema hinge, siis saame teada, kas ta on meie inimene või mitte, kirjutab Ilona Karula Kõiksuse Kanalduse Stuudio Facebooki lehel.
Inimesed, kes suhtlevad hinge tasandil tunnetavad üksteise olemist. Tajuvad teineteise seisundeid väljaspool füüsilise reaalsuse piire. Teavad ütlemata, kas midagi on hästi või halvasti. Mõistavad selgitusteta hea maitse piire, kas tulla ligi või hoida distantsi. Konflikte lahendades ei tõmba nad kunagi tülidesse konteksti väliseid teemasid, et teist veel rohkem haavata. On võimelised uhkust alla neelates teineteise ees vabandama, andestama, lahendusi leidma, tervenema.
Hingesõpruses luuakse head hetked veel paremaks ja halvad hetked lihtsamaks, milles puudub enesekeskne soigumine: „Miks sa mulle ei vasta? Kas ma tegin/ütlesin midagi valesti? Kas sa oled mu peale pahane?“ Selle asemel küsitakse: „Kas sul on kõik hästi?“
Sõpruses, milles hinged teineteist nähtamatul moel toetavad, eksisteerib püha hingamisruum, mitte enesekeskne pealesurumine. Omaette olemine ei tähenda, et ollakse üksi või tühistatakse teine.
Sa oled aktsepteeritud ka siis kui ei suuda naeratada ja olla sotsiaalne. Sa oled mõistetud ka siis kui pole jaksu ennast jagada. Sa oled armastatud ka siis kui sa pole oma parimas vaimses, hingelises või füüsilises vormis.
Kes seda ei suuda pole väärt enamat kui teretutvus!
Seepärast mul ongi vähe sõpru ja parim sõber on mu abikaasa.
Autor: Ilona Karula, www.algolemus.com
