Mõned inimesed lähevad elumuutuste vooluga kaasa, aga enamik kogeb muutusi surmavana, mis jätab lõpetamata üleminekud kandma tulevase valu seemneid, eriti siis, kui ülemineku kurbus polnud selle toimumise ajal lahti mõtestatud. Muutus võib olla tohutult purustav. Seetõttu on tähtis läbida üleminekuid teadvustatult ja astuda samme, et parandada tervendamata üleminekute minevikutoimeid.
Üleminekud on hinge rebendid, kui avaneb meie olemuse maa ning sellest lõhest ilmuvad välja praegused ja vanad valud. Üleminekud on täis võimalusi, mis võivad pinnale tõusta. Ja selles võimalusterohkes seisundis, kui pole maad jalge all, on meil valida, kas pitseerida end veel rohkem kinni ja tugevdada kaitsvat kesta oma südame ümber või anda järele sellele pehmele tundele, mis nagu läbi lõhe küünitav käsi kutsub meid kinni haarama ja tervenema.
Enamik inimesi näeb elu peamiste verstapostide läbimisega mõnevõrra vaeva – lasteaed, noorukiiga, kooli lõpetamine ja ülikooli minek, ülikooli lõpetamine, karjääri alustamine, abiellumine, lapsesaamine, maja ostmine. Need, kes on tundlikumad, olles väga teadlikud elu ebapüsivusest ja selle üürikesest loomusest, mida kroonivad kaotuse ja surma olemasolu, tunnetavad igapäevaseid surma ja taassünni üleminekuid teravamalt kui tavalised inimesed. See tähendab, et nii suuri kui väikesi üleminekuid – nagu videvik ja koidik, tähtpäevad, aastaaegade vaheldumine, sünnipäevad – tuleb austada ja tunnustada heaolutunde nimel. Muutuste keerises, isegi kui muutus on midagi rõõmsat ja positiivset, nagu pulmad või kolimine oma unistuste majja, on normaalne ja tervislik tunda end kurvana, segaduses, vihasena, ebakindlalt, hirmunult, kohutatult, tuimalt, üksildaselt või haavatavalt.
Enamikul inimestel pole põhilist informatsiooni üleminekute kohta, mis aitaks panna neid emotsioone õigesse konteksti, neist aru saada ja tõhusalt läbi tulla. Kultuuriliselt keskendume me üleminekute välisele plaanile – pulmade korraldamine, turvatooli ostmine, kastide pakkimine – ja jätame sisemaailma välja. Kui välised asjad on olulised ja kui me ei tee teadlikult tööd emotsioonidega, mis ülemineku ajal aktiveeruvad, siis vähendame oma võimalusi luua uut elu nii hästi kui võimalik. Sellel võivad olla pikaajalised negatiivsed tagajärjed mitte ainult käesoleva ülemineku ajal, vaid meie elus üldisemalt ning see võib viia ärevuse tekkimiseni.
Ülemineku kolm faasi
Lahtilaskmine. Sel ajal me eraldame end vanast elust, kurvastame kaotuse üle, väljendame ning uurime hirme ja ootusi uuele elule.
Vahepealne aeg ehk limbo. Oleme üleminekutsoonis – eraldatud vanast elust, aga mitte veel uues elus –, mis see on väga ebamugav koht; seda iseloomustab tuimus, segadus, masendus ja tunne, et kontroll pole meie käes.
Taassünd. Selle ajal tervitame uut elu ja identiteeti ning tunneme end enesekindlalt ja mugavalt ning oleme põnevil kasvuvõimalustest, mille annavad uued algused.
Igal päeval ja aastal teeb igaüks läbi palju elumuutusi, mis võivad lihtsa informatsiooni ja teadvustamisega muutuda ärevust tekitavatest ja meid tühjaks ammutavatest sündmustest elujaatavateks üleminekukogemusteks. Harjumuslikult peame me üleminekuid rasketeks või negatiivseteks, aga enamik inimesi ei mõista, et neis etteennustatavates elutsükli ilmingutes peituvad võimalused, mis kutsuvad meid sisenema oma hirmu ja kurbusesse, nii et me terveneme iga kord sügavamatel tasanditel. Selle asemel et läbida üleminekud nii kiiresti kui võimalik, saaksime suuremat kasu nende vastuvõtmisest. (Pealegi oleme me kõik elu üleminekus, mida raamivad sünd ja surm – lihtsalt mõned üleminekud on suuremaks kergenduseks kui teised.) Elu on alatises muutumises ja kui me läheneme üleminekutele kavatsusega kasvada, siis õpime lõpuks seda tõde armastavalt vastu võtma. Ja mis veel tähtsam – kui läbid ülemineku teadvustatult, siis antakse sulle hea võimalus loobuda hoiakutest, uskumustest, mustritest ja harjumustest, mis su ärevust soodustavad.
