"Kui ma olin kirjutanud loo elavatest Vaikuse Lastest, siis edasi kõndides mõistsin, et mina kui laps ei saa lausuda ema ega isa eest sõnu, millega laps Maailma vastu võetakse," kirjutab Marianne Umborg oma blogis. "Ma võin käia konstellatsioonis või läbida erinevaid teid, kuid see, mida ema ja isa tegemata jätavad on nende endi valik ja otsus. Ma otsisin teadmist, kuidas on nende laste elu, keda emad ja/ või isad ei ole endas vastuvõtnud. Ma leidsin Naised Valges ja minu maailm loksus paika - see vana naine, kes minuga unes rääkis, kaardid, kus peal naised valges, valge öökull, sõnumid, teated, märgid, minu suguvõsas joonistunud muster, kus vanemad õed ei saa lapsi, sest kasvatavad oma noorem õe omi või vanaemad, emad oma lastelaste, laste omi - näitas nende olemasolu. Minus on nüüd teadmine, et Naised Valges on olemas ja ehk aitab see lendu lastud lugu mõista oma elu teistel, end siin maailmas üksinda ja eksinuna tundvatel inimestel, kinkida neile lohutust ja aidata näha valgust."
Naine ulatab sünnitades oma lapse, mehe kui universumi poole, soovides kinkida maailmale selle, kes sündis läbi tema. Mees kui universum ja naise elu keskpunkt võtab kingituse vastu ja annab naisele austusega koha enese kõrval, et koos seista, saata ja toetada ühise lapse teekonda maailmas. See laps on armastusega maailma vastu võetud ja ta on kingitus iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu maailmale – olles kingitusena kingituseks kõigile.Kui aga mees kui universum pöördub naisest ära, ei tunnusta naist ega tunnista last, siis see laps on küll sündinud, aga ta ei ole veel maailma vastu võetud.
