Kes ma selline olen? Miks ma käitun nii, nagu ma käitun? Miks mu suhted teiste inimeste ja maailmaga on just niisugused? Kuidas leida ja hoida armastust? Mis on mu elu sügavam mõte? Kas ja kuidas on mul võimalik oma elu suunata ja muuta? Neile ja lisaks veel paljudele teistelegi küsimustele selguvad vastused. Kuna treening koosneb loengutest, meditatsioonidest, harjutustest ja aruteludest, siis tuleb uut infot nii teadmistena kui ka väga isiklike avastuste ja kogemustena.
Oma kogemusi holistilisest treeningust jagab 43-aastane Karin.
Karin, sina oled holistilise treeningu läbi teinud. Kuidas sa sellele koolitusele sattusid?
Paar aastat tagasi kuulsin ühelt sõbrannalt holistilisest treeningust. Minu jaoks oli hämmastav jälgida kõrvalt tema muutumist. Närvilisevõitu ja kriitilisest enesehinnangu ja kehakaaluga kimpus olevast sõbrannast sai mingi aja jooksul enesekindel, soe ja särav naine. See muutus jäi meelde ja kui mõni aeg hiljem sattusin pooljuhuslikult Holistilise Teraapia Instituudi kodulehele. Uus koolitus oli just algamas. Võtsin julguse kokku ja sukeldusin üleni enesearengu teekonnale.
Paari kuu pärast tulid sa oma lähedaste jaoks täiesti ootamatult töölt ära. Kas Sinu otsus oli kuidagi koolitusega seotud?
Töö suure firma eduka keskastme juhina oli mu tegelikult juba üsna ära kurnanud – see oli päevast päeva ikka üksluisem ja olin väga tüdinenud. Lisaks kogu muu elukorraldus: lapsed poolnohustena lasteaias, mina stressasin igal hommikul ummikus hiljaksjäämist kartes tööle ja õhtul lasteaeda jõudsin ühena viimastest. Õhtuti kodus olin väsinud ja närviline. Tagantjärele vaadates olin nagu väga kurnatud orav ratta sees püüdlikult ringi jooksmas. Minu töövõime oli madal – rapsisin hommikust õhtuni midagi teha, kuid efektiivsus oli olematu. Tundus, et kodus minust keegi rõõmu ei tundnud ja millal ma sõbrannadega viimati kohtusin, ei mäletanudki. Aga töölt äratulekut lükkasin ikka ja jälle edasi, sest laenud ja liisingud oli ju vaja maksta! Salamisi lootsin, et ühel heal päeval pakub keegi mulle väga head ja huvitavat tööd. Nii see aga muidugi ei läinud. Seda, kui stressis ma iga päev olin, tajusin holistilise treeningu koolitusmoodulil, kus nelja päeva jooksul sai muust maailmast eralduda ja tegeleda ainult iseendaga ja mulle oluliste teemadega.
Algas järjekordne koolitusmoodul ja seekord oli teemaks isiklik vägi. Mu pähe jäid keerlema küsimused, et kui palju ma teen neid asju, mida ma tahan teha ja kui palju neid, mida pean tegema. Ja siis taipasin, et juba tükk aega pole ma teinud neid asju, mida tahan. Ja see oli ikka paras ehmatus! Mees mõistis mind poolelt sõnalt, kui seletasin talle läbi nutu, et ma ei jaksa ja ma ei taha enam ja tegelikult kardan ka… Tema arvas, et küll me saame laenudega hakkama. Minu otsus oli tehtud ja kahe päeva pärast rääkisin töö juures ülemusega, et tahan ära minna. Kõigil olid suured silmad ja ega nad vist jäänudki lõpuni uskuma, et mul uut töökohta veel pole… Aga kuu aja pärast olin kodune ja oma esimese vaba nädala põhiliselt magasin. Siis koristasin kodu ära ja mõne aja pärast juba nautisin nii hommikul pere ärkamist ja sebimist kui ka õhtust koosolemist. See on imeline, milline rahu ja rõõm minu sisse tagasi tuli! Ja peale seda pole lapsedki enam nii tihti nohus-köhas. Eks ma ju teadsin enne ka, et vanemate stress ja mured laste tervist mõjutavad. Aga see muutus oli ikkagi üllatav. Siis läksin peale nelja aastast pausi jälle laulukoori ja varsti leidsin ka uue töökoha. Mulle meeldib, et uues kohas on väiksem kollektiiv. Minu töö on vaheldusrikas ja loominguline. Olen praegu väga rahul.
Holistilise treeningu üks eesmärkidest on vaimsuse loomulik sulandumine igapäevaeluga. Kas sinu suhe vaimsusega muutus koolituse jooksul?
Kindlasti muutus, sest muutusid minu uskumused. Koolituse alguses olin üks skeptikutest igasuguse visualiseerimise ja mediteerimise suhtes ning vaatasin kerge võõristusega neid särasilmseid valguse ja armastuse „manifesteerijaid“. Aga nüüd ma usun küll, et unistused ja soovid lähevad täide. Olen kogenud, et kui ma millestki unistan ja seda palun, siis mõne aja pärast mu soov täitub. Tagantjärele saan aru, kuidas olin endale ise loonud stressi- ja laenuderohke elu. Kõlab kummaliselt, aga ma olin oma varasemas elus väga püüdlik ja hea inimene teiste suhtes, kuigi ma päris täpselt ei teadnudki, mida ma ise tahan ja mida ma ei taha. Seega ei teadnud ma õieti ka seda, kuhu suunas ma oma eluga liigun. Tundus, nagu oleksin olnud ekslev pilveke, keda elutuuled räsisid ja pillutasid siia ja sinna. Nüüd ma oskan kuulata oma intuitsiooni ja südamehäält. Ma tean, et need hoiavad mind õigel rajal. Praegu õpin ma enda seest tulevat teadmist usaldama samavõrra või rohkemgi kui väljast saabuvat loogilisena tunduvat infot.
Läbi meditatsioonide ja hajutuste tegeletakse koolitusel inimese sisemaailmaga. Kas sina avastasid ka midagi tõeliselt üllatavat, millest sul enne aimugi polnud?
See, et meie lapsepõlvest pärit uskumused meid mõjutavad, tundus mulle küll loogilisena. Aga et ma oma vanaema usaldamatust ja solvumist meeste suhtes siiamaani kaasas kannan ja et see minu suhteid mõjutab – see oli üks võimas avastus! Varem arvasin, et ma saan nautida elu sellisel juhul, kui mu ümber on usaldusväärsed inimesed ja elu muutub ometi kord stabiilselt rahulikuks. Ootasin ideaalset ja püsivat hetke, mida ei saabunud kunagi. Ja olin seetõttu väga rahulolematu, lausa kibestunud. Selgus, et minu enda mõtted, minu muretsemine ja usaldamatus ongi aidanud tekkida mu ümber sellistel suhetel, nagu nad on. Tegelesin päris põhjalikult oma uskumuste muutmisega ja minu sees on muretsemise asemel nüüd rohkem rahu, mille tulemusena ma saangi inimesi usaldada. Nüüd on sellest saanud põnev mäng, kuidas minu enda uskumuste muutmine toob kaasa muutused igapäevaelus ja suhetes.
Terve ühe mooduli tegelesime naiselikkuse ja mehelikkuse teemadega. Lisaks teooriale oli meil võimalus ka läbi meditatsioonide kogeda, mida tähendab kasutada oma naiselikku energiat. Midagi rõõmustavat esialgu siin küll ei olnud. Ma sain aru, et siiamaani olin elanud mingi kesksoolise olendina. Tõelist naiselikkust mahub ju tänapäeva naise ellu vaid näpuotsaga ja isegi ürgne emalikkus on karjääri tegemise kõrval teisejärguline. Hakkasin oma suhteid nägema hoopis uues valguses: kuidas ma olen nii edukas ja tubli ning saan alati ise hakkama. Ja kuidas ma mingi seletamatu sisemise sunduse ajel olen oma partnerite eest asju lõputult otsustanud, teinud ja vastutanud… Õnneks mu praegune mees oskab mind heas mõttes paika panna, aga ma sain aru, kust meie tülid alguse saavad. Imeline paradoks, mis mu elus tõeliselt aset leidis: ma ise muutusin ja muutusid inimesed minu ümber. Mu mees sai muutuda asjalikumaks ja mehelikumaks, kui mina oma kontrollimise, õpetamise ja mõttetu sebimise ära lõpetasin. Nüüd ma oskan märgata, millal mu tasakaal jälle paigast ära läheb. Tavaliselt juhtub see siis, kui üle töötan või muul moel enda vastu halastamatu olen. Varem sai kallis abikaasa – ja lapsed muidugi ka – kogu mu rahulolematuse endale kaela, sest ma tegelikult ei osanud sõnades väljendada ja paluda seda mida mul vajaka jäi. Nüüd ma oskan öelda, mida ma tahan. Luban mehel pere jaoks tähtsamaid otsuseid teha ja käitun nagu NAINE. Rääkimata seksist – igasugune sensuaalsus ja säde oli meie suhtest juba ammu kadunud ja arvasin, et nii ongi normaalne. Aga hoolimata neljakümnendatest eluaastatest ja lastest võib seks olla midagi väga erilist! Loodan väga, et meil abikaasaga kestab see taasleitud särin kõrge vanuseni. Olen oma abielus üle pika aja jälle õnnelik.
Sina vahetasid koolituse jooksul töökohta. Kas teie grupis kõigi elus toimus selle aasta jooksul nii suuri muutusi?
Oli suuremaid ja väiksemaid muutusi. Päris „tühjade pihkudega“ ei jäänud mitte ükski osaleja grupis. Töölt lahkujaid oli peale minu veel mitu. Ja samuti oli mitu suhete lõpetamist. Sageli olid inimesed oodanud nende oluliste lõpetamistega viimase piirini. Kuigi need väga suured otsused tegime mina ja teised osalejad ise, tundsin ma oma treeningugrupi moraalset ja vaimset toetust ning minu valitud arengusuuna aktsepteerimist. See oli innustav kogemus, sest oma peres ja suguvõsas inimesed sageli sellist toetust ei leia. On uskumatult lihtne suuri muutusi teha, kui tead, et on üks grupp inimesi, kes sulle kaasa elavad ja sind toetavad ning keda sa usaldad. Päris kindlasti muutus meil kõigil suhtumine endasse. Ma polnud ainus, kes oli terve täiskasvanud elu arvanud, et teiste inimeste heaolu on tähtsam kui minu oma ja ma olen siiamaani olnud ikka väga vilets „ei“ ütleja. Ühes moodulis rääkisime enda armastamisest ja üllatus-üllatus: enamus meist olid enda keha, tunnete ja olemise suhtes väga karmid ja kriitilised! Võin öelda, et mina olen endaga ära leppinud ja ennast armastama hakanud sellisena, nagu olen – koos nende 8 kilogrammiga, millest tegelikult vabaneda tahan. Ma sain aru, et mingitel eluperioodidel olen ma mõelnud iseenda keha ja olemise suhtes palju kurje ja kriitilisi mõtteid. Ega kehal polnudki muud valikut, kui tekitada kaitseks enda ümber lisakilodest pehme polster.
Saime grupikaaslastega väga lähedasteks, sest ega sellisest asjadest ju polegi kellegagi rääkida. Väga turvaline tunne tekkis juba esimese koolitusmooduli ajal. Esialgu ma muudkui imestasin, kui huvitavaid arvamusi erinevatel inimestel on! Üks oluline asi jõudis mulle veel kohale: tihti me oletame, mida teine inimene arvab või mõtleb. Nii-öelda „täidame lüngad“ ja sageli negatiivse varjundiga. See on maailma suurim konfliktide ja pettumuste tekitaja! Ja kui me sellest omavahel ei räägi, siis jäämegi arvama ja oletama. See on uskumatu, kui valesti me võime sedasi arvata. Need oletused on seotud meie endi uskumuste, eelarvamuste ja ootustega ning üldsegi mitte sellega, mida teine inimene tegelikult mõtleb. Minule oli senises elus väga oluline jätta endast iga hinna eest hea, tark ja kompetentne mulje. Ma väga kartsin igasugust kriitikat ja hinnanguid. Üsna sageli ei julgenud ma välja öelda, mida ma tegelikult arvan ja tahan. Seda nii kodus kui ka töö juures. Ja ajapikku see rääkimata asjade koorem minu sees muudkui suurenes. Mäletan esimest korda, kui võtsin julguse kokku ja ütlesin ülemusele, et olen töökohustustega väga üle koormatud ja ma enam ei jaksa. Ise olin valmis selleks, et ta võib mu isegi vallandada. Tema reaktsioon oli minu jaoks nii ootamatu, et jäin soolasambana seisma. Mu siiani mõistmatu ja kriitiline ülemus vaatas mulle pikalt otsa ja ütles: „Ole siis nädala lõpuni kodus. Hea, et sa räägid sellest. Mul on tõesti kalduvus nii ennast kui teisi inimesi üle koormata.“ Ja minu jaoks kauaaegne ja suur probleem lahenes nagu võluväel. Väga vabastav on olla aus enda vastu ja oma arvamust ka välja öelda.
Kui sa selle koolitusaasta enda jaoks kokku võtad, siis mida see sulle andis?
See aasta endasse vaatamist aitas mul endaga ära leppida. Täpsemalt öeldes, sain endaga paremini sõbraks. Ma tean kes ma olen ja mida tahan. Ja avastasin, et olen täiesti tore ja normaalne inimene. Tunnen end elus mõnusalt ja turvaliselt, olen oma kahe ilusa jalaga maa peal keset põnevat elu ja ma tõepoolest armastan ennast. Oma hirmudega olen ka tuttavaks saanud. Enamus neist on jäänud palju väiksemaks, sest olen neile julgelt otsa vaadanud ja mitte enam pead liiva alla peitnud. Usaldust, armastust ja julgust olen väga palju juurde saanud ja ma ei otsi seda kõike enam endast väljastpoolt. Mu maailmapilt on läinud avaramaks ja helgemaks, saan inimestest ja kogu elust paremini aru. Olen leidnud enda jaoks elu sügavama mõtte.
Autor Ellen Tõemeel
