“Muidugi, nägime mänguasju, mis sattusid ilmselt merre Jaapanit tabanud tsunami tõttu. Selles mõttes oli avanev vaatepilt kohati päris kurb. Suuremalt jaolt paistab aga Suur Prügilaik tavalise ilusa sinise ookeanina. Tegelikkus saab selgeks siis, kui hakkad seda vett lähemalt uurima,” meenutas uurimuse juhtivautor Laurent Lebreton, mittetulundusühingu Ocean Cleanup Foundation okeanograaf ERR Novaatorile antud intervjuus.
Kokku leidub Suure Prügilaiguna tuntud piirkonnas 99,9 protsendi ulatuses plastist koosnevat prügi uue hinnangu kohaselt ligikaudu 79 000 tonni. Prügist rikastunud ala ulatus küündib 1,6 miljoni ruutkilomeetrini. See vastab utreeritult peaaegu kolme Prantsusmaa või 34 Eesti pindalale. Hinnang on varasematest 4-16 korda kõrgem.
Usku teadlastesse ei tasu Lebretoni sõnul kaotada. Uus uuring on lihtsalt põhjalikum ja süstemaatilisem. “Ühes varasemas töös käsitleti plastina näiteks väga kindlat tüüpi ja suurusega prügi. Ka üks meie enda varasem töö jättis soovida. Näiteks ei saanud vaatlejad laevadelt märgata prügi, mis ulpis vee all. Uus uuring on laiahaardelisem ja ulatub mikroplastist suurte ja silmaga nähtavate plastitükkideni,” selgitas okeanograaf.
Ilmunud töö põhineb 30 laeva ja võrkudega tehtud traalimistel ning pea 8000 vaatluslennu käigus kogutud andmetel. Uuringu kohaselt moodustas enam kui kolm neljandikku plastprügist enam kui viie sentimeetrise läbimõõduga osakesed, peaaegu poole plastsaaste massist vanad kalavõrgud. “Inimlikku kaastunnet äratavana” oli plasti osakaal mõnede prügilaigu lähistel elavate kilpkonnade toidusedelist kolm neljandikku.
Viimasel ajal rohkelt kõneainet mikroplast moodustas prügilaigus leiduvast plastist 6400 tonni ehk kaheksa protsenti. “Seda peetakse kõige kahjulikumaks, sest mikroplasti satub elusorganismidesse kõige rohkem. Kuid arvan, et peaksime muretsema ookeanisse jõudva plasti pärast üldisemalt. Probleemi ulatuse hindamiseks peame rääkima selle massist tervikuna,” leidis Lebreton. Suuremad plastitükid lagunevad väiksemateks, silmaga nähtamatuteks tükkideks varem või hiljem.
Jaanuari alguses ERR Novaatoris ilmunud intervjuus pidas Suure Prügilaigu populaarteadvusse toonud kapten ja okeanograaf Charles Moore ilmingut šokeerivaks juba 1997. aastal. Sellest ajast saadik on prügilaigu ulatus eksponentsiaalselt kasvanud.
“Me ei saa osutada konkreetselt näpuga ühe allika või süüdlase poole ega tea isegi seda, millal prügilaiku jõudnud plast ookeani sattus. Ent teame, et toodetava plasti ja võimalike saasteallikate hulk on võrreldes toonasega hüppeliselt kasvanud,” sõnas Lebreton. Kokku suudeti usaldusväärselt määrata 50 plastitüki vanus. Veel 386 plastitükil olid äratuntavas keeles kirjad.
Klassikaliste võrkudega plastprügi välja ei traali. Ocean Cleanup Foundation on loonud seetõttu lahenduse, mis aitab koondada plastprügi väiksematesse laikudesse. Sealt edasi on võimalik suuremat prügi juba kokku koguda. Okeanograaf tunnistas, et tegu on pigem sümptomite leevendamise, kui haiguse enda ravimisega. “Selleks peame kõigepealt kraani kinni keerama ja vähendama ookeanisse jõudva plasti hulka. Samaaegselt tuleb mõelda segaduse peale, mida me juba tekitanud oleme,” sõnas Lebreton.
Lähitulevikus loodab töörühm välja selgitada, kui palju leidub plasti ookeani erinevates kihtides ja kui suur osa sellest on uppunud juba merepõhja. Nn kadunud plasti otsimisega kavatsetakse tegeleda terve järgmine aasta.
“See on küll igav ja kulunud sõnum, aga sorteerige rohkem prügi ja lõpetage tänavatele prügi loopimine! Ookeani reostamine saab alguse tänavalt. Me kõik saame anda oma panuse merekeskkonda jõudva plasti vähendamisse,” rõhutas Lebreton.
Uurimus ilmus Filmisoovitus: keskkonnakuu toob ETV2 vaatajateni suurepärased dokfilmid
Karmid faktid teadlastelt: looduse olukord planeedil Maa
Öko õudusunenäod: 8 loodust reostavat igapäevast tarbeeset
