Hirm võib olla põhjuseks, miks sa endasse kapseldud, hoides teiste teelt eemale. Sa ei taha, et sul miski ebaõnnestuks ja sa ei taha haiget saada. Kui sa oled selline, siis on sulle vastumeelt sõna võtta ja sa lepid stagneeruva mugavusega. Hirm sunnib sind enda proovilepanekuid vältima. See tahab, et sa veaksid end päevast läbi ilma keerulistesse emotsioonidesse süüvimata.
Enese teadmata võid sa nii vältida olulist osa iseendast, et see jääks nähtamatuks ega saaks paljastatud, seda vahetuskaubana lihtsama elu eest. Vahest tood vabanduseks, et sul on niigi kiire, ega mõtlegi sellele, mida rohkemat sa olla võiksid: sul on ju vaja arveid maksta, hindeid saada ja väravaid lüüa.
Aga võib-olla ei olegi endasse kapseldudes lihtne elada? Me kõik seame oma elus mingid piirid vastavalt sellele, mis näib realistlik: kui palju me võiksime teenida, mis tööd suudaksime teha, kus me saaksime elada, millise hariduseni on jõukohane jõuda. Kui mõnede jaoks meist seab elu praktilised piirid – mis võivad tuleneda rahast, lastest, haigustest, eakatest vanematest -, siis suurem osa meist jääb eelkõige enda loodud piiridesse.
Küsi endalt: “Kes need piirid minu jaoks tõmbas? Kas mu soovid teha teatud tööd, elada teatud kohas, saada paikapandud arvul lapsi pärinevad mu kasvukeskkonnast? Või on see hirm, mis seab mulle liiga kitsad piirid?”
Vahest oled lugenud kuulsat lõiku Marianne Williamsoni raamatust Kas sa lased hirmul oma elu juhtida?
Sa ise vastutad täielikult oma elu eest
Süda, universumi meistritoes, mida vähesed mõistavad
