Hingele vabaduse varastamine

Kui Buddha ütles, et elu on kannatus, siis just sellele ta viitaski. Inimesed ei mõista, kui palju nad kannatavad, sest nad ei ole kunagi kogenud, kuidas on mitte kannatada. Et panna see perspektiivi – kujuta ette, kuidas oleks, kui ei sina ega ka mitte keegi teine, keda sa tunned, poleks mitte kunagi terve olnud. Kõigil on alati olnud nii suured kroonilised tervisehäired, et voodist on vaevu võimalik välja saada. Sellises maailmas saavad ainult need asjad tehtud, mida voodiservalt teha on võimalik.

Kui nii oleks, siis inimesed ei teaks, et ka midagi muud on võimalik. Nad kasutasid kogu oma energiat selleks, et oma kehasid järgi vedada ning mõiste ja arusaam tervisest ning vitaalsusest puuduks täielikult.

Täpselt sama toimub mõtte- ja tundeenergiatega, millest koosneb sinu psüühika. Sinu sisemine tundlikkus on põhjus, miks sa pidevalt leiad end olukorrast, mis vähemal või rohkemal määral kannatusi põhjustab. Sa kas üritad kannatusi lõpetada või ümbritsevat kannatuste vältimiseks kontrollida või siis muretsed sellepärast, et võid tulevikus kannatada. Selline asjade seis on nii valdav, et sa ei pane seda isegi tähele, just nagu kala ei näe vett.

Märkad oma kannatusi ainult siis, kui su kannatused tavalisest hullemaks muutuvad. Tunnistad, et sul on probleem alles siis, kui asjad on nii halvasti, et see hakkab su igapäevast elu mõjutama. Kuid tõtt-öelda on sul ka normaalse igapäevaelu korral oma psüühikaga seoses pidevad teemad. Et seda tõeliselt mõista, võrdle oma suhet enda meelega ja oma suhet enda kehaga. Tavaliselt, olles terve, sa oma keha peale ei mõtle. Sa lihtsalt tegeled oma asjadega, kõnnid, sõidad, töötad ja mängid, ilma et peaksid sellele eraldi keskenduma. Mõtled oma kehale alles siis, kui kuskil on probleem. Psühholoogilise heaoluga on vastupidi – sa mõtled sellele kogu aeg. Inimesed mõtlevad pidevalt midagi sellist: “Mis siis, kui minult ettehoiatamata midagi ebamugavat küsitakse? Mis ma siis ütlema peaksin? Muutun nii närviliseks, kui oma pole ette valmistanud”. See on kannatamine. Pidev ärev sisemine loba on üks kannatuse vorme: “Kas ma ikka saan teda tõeliselt usaldada? Mis siis, kui ennast avan ja ta mind seepeale ära kasutab? Ma ei taha seda enam kunagi kogeda.” See on valu, mida põhjustab pidev enda üle mõtlemine.

Miks me peame pidevalt enda üle mõtlema? Miks on nii paljud mõtted sinust endast? Pane tähele kui tihti mõtled sa sellest, kuidas sul läheb, kas sulle midagi meeldib või mitte või kuidas korraldada maailm ümber nii, et see sulle meele järgi oleks. Mõtled nii sellepärast, et sisimas pole sinuga kõik korras ning sa üritad end pidevalt paremini tundma panna. Kui sinu keha oleks väga pikka aega korrast ära olnud, siis sa ka mõtleksid pidevalt, kuidas oma keha kaitsta ning paremini tundma panna. Täpselt sama toimub sinu psüühikaga. Ainuke põhjus, miks sa pidevalt oma psühholoogilise heaolu peale mõtled on see, et see on pikka aega korrast ära olnud. Psüühika on tegelikult väga õrn. Enamvähem iga asi võib psüühikat ärritada.

Et kannatused lõpetada, pead kõigepealt mõistma, et sinu psüühikaga ei ole kõik korras. Seejärel pead sa aru saama, et see ei pea nii olema. Psüühika võib olla terve. On tõeline kingitus mõista, et sa ei peagi oma psüühikat taluma või seda kaitsma. Sa ei pea pidevalt juurdlema selle üle, mis sa ütlesid või mis keegi sinust mõtleb. Mis elu see on, kui sa pidevalt nende asjade pärast muretsed? Sisemine tundlikkus on heaolu puudumise sümptom. Samamoodi nagu kehagi puhul – keha saadab heaolu puudumise kohta sõnumeid valu või teiste sümptomite näol. Valu ei ole halb – niiviisi keha räägib sinuga. Kui sööd üle, saad kõhuvalu. Kui teed midagi, mis su käele ülepinge tekitab, hakkab su käsi valutama. Universaalne keel, misläbi keha suhtleb, on valu. Universaalne keel, misläbi su meel suhtleb, on hirm. Ülemäärane iseenda teiste huviobjektiks pidamine, armukadedus, ebakindlus, ärevus – kõik see on hirm.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt ilmunud Michael A. Singeri raamatust Süda, universumi meistriteos, mida vähesed mõistavad