Väga tähtis on võtta oma elu vastu sellisena, nagu see on. Ei ole mõtet selle vastu protesteerida. Tuleb lasta asjadel juhtuda ja usaldada elu. Usaldada, et elul on meile alati midagi pakkuda. Mina isiklikult ei ole selles kunagi kahelnud ega ole ka pidanud selles kunagi pettuma. Teinekord on küll tulnud ette, et oodata tuleb ehk kauem kui ma olen arvanud. Ehk siis vahel võib inimese enda kärsitus rikkuda seda rahulikku olemist ja ootamist.
Elust tuleks mõelda avaramalt. Elu ei ole ainult see, mida me näeme ja käega katsuda saame, vaid see on palju enamat. Seetõttu on kõigel, mida inimene elus teeb ka hoopis erilisem tähendus. See tähendus ei lähe koos inimesega hauda, vaid see jääb kestma. See suurendab veelgi usaldust elu vastu.
Hirm on väga halb abivahend. Tuleks tegeleda sellega, et hirmust vabaneda, Hirm kõige sügavamas mõttes on ju surmahirm. Hirm oma elu kaotamise ees. Ka siin aitab avaram maailmatunnetus ja -mõistmine hirmust lahti saada. Alati tuleks oma hirmudega tegeleda. Tuleks mõelda, et kust tulevad need hirmud või see tunne, et midagi on väga valesti. See võib olla seotud mingite tahtmiste või arusaamadega, et just nii peab. Need on mudelid, mis võivad meid saata palju aastaid. Need võivad olla pärit lausa meie esivanematelt. Ja kui nüüd asjad ei lähe nii nagu on oodatud, siis võib lausa sügavasse depressiooni langeda. Lihtsam oleks küsida endalt igapäevaselt, et mis on mu vajadused. See aitaks aru saada, mida ma päriselt siin ja praegu vajan. Vahel tuleb plaanidest lihtsalt lahti lasta. Võtta vastu see, mis tuleb. See ei ole isekas, kui teame, mida vajame. Nii õpime ka teiste vajadusi märkama ja vastama neile. See teeb meid empaatiliseks. Nii hakkab maailm palju paremini sujuma.
Täpsemalt sellest, kuidas kriisi ära tunda, mismoodi ennast ja teisi kriisis aidata ning millised on Naatan Haameri kolm peamist elutarkusetera, kuula ALKEEMIA PODCASTI 6. SAATEST!
