Ma ei oska öeldagi, kui palju on neid patsiente kokku, kelle voodi kõrval ma olen nende viimsel elutunnil istunud ja kuulanud, kui suure tarkuse ja sügava mõistmisega nad räägivad olulistest asjadest. Nad on oma elu lõpul jõudnud mõistmiseni, et kõige tähtsamad on elus need asjad, mis on seotud meie üksolemisega – olgu need siis suhted teistega või teened, mida oleme inimkonnale teinud, või meie ühendus maailmaga üldiselt.
Nad räägivad tõeliselt avalalt! Nad on jaganud minuga oma tarkusepärleid oluliste asjade kohta lootuses, et saaksin neist kasu juba praegu, mitte alles kunagi hiljem nende taipamisteni jõudes. Ja ma olen selle eest väga tänulik.
