Laps tuleb ja kogeb olemist, kuid olemine, oma elu elamine, ei ole lihtsalt niisama olemine. Ka laps on see, kellel kasvavad ootused ja vajadused, sest kogu aeg ei ole ühtemoodi olemine ega hea olla. Laps omandab ootused, sest ta kogeb, et lahendused tema teemadele, tulevad väljastpoolt. Laps kasvab ja õpib ja kogeb, et vanematelt saab veel rohkem oodata, kui see, mida ta seni on teadnud. Vanematel on ootused ja lapsel on ootused.
Oma pere ringist väljaspoole jääb nii palju teisi, kellel on sõna Laps kohta omad tähendused ja neist lähtuvad ootused olemas. Lasteaias, liivakastis, koolis – ükski algus ei ole päriselt uus ega valge leht. Uued kohad on lihtsalt järgmised lavad, millele on omistatud erinevad ootused ja tähendused ning seal saavad lapsed ja/ või täiskasvanud kokku ja tegutsevad koos. Erinevad ootused ja tähendused on juba enne alustamist kujundanud ees oleva – igal laval on paikka pandud kindlad rollid, mille täitmiseks ollaksegi kokkutulnud ja need joonistatakse nähtavaks ning tuntavaks iga osalise ootuste ja tähenduste ja kogemuste põhjal.
Kas laps on inimese esimene teada olev roll, millega ta iseennast samastab või on ta ka Inimene, kes selle nime ja näoga on ühe Hinge järjekordne roll? Uues alguses saadakse uus nimi ja nägu on ka teine, kuid vanad lood käivad kaasas ja jätkuvad uues kuues. Vanadest lugudest lähtuvalt on igal, uuesti sündinud, inimesenäolisel Hingel juba olemas oma tähendus ja kaasas ülesanne – täita enesele võetud ootused.
Kuna laps on laps, siis ta teab oma algust vanemate lapsena ning ta ei mõista, et see on lihtsalt üks roll paljude teiste seast. Ees ootab veel palju seda, millega teda nimetatakse ja mida tema ise endale valida võib. Iga roll on erinev võimalus – rollinimed on märksõnad, mille kõlades lahendatakse etteantud raamides hargnevat lugu, mille algus ei pruugi olla olevas hetkes ega üldse ka tänases ajas.
Kuna laps on algusest alates olnud Laps, kuid mitte Inimene, kes on teadlik enese algusest ja ajast ning sellest, miks ta on ja millisena tema ise on, siis ta ei mõista ennast rollidest eraldada ega eraldi näha. Elamine iseendana on ka üks inimese rollidest, mida ta valib mängida – ta arvab end olevat, ta arvab end tundvat, tal on olemas nähtavalt kehalised piirid ja näo tunneb peeglitest ära. Inimene valib endale rolli – olla Mina ise enda moodi. Seega ta kujundab ennast – inimene loob ise ennast iseenda poolt antud tähenduses ja enese ootustele vastata püüdes. Inimesel on enesele kindlad ootused ning antud ka olemas olemisele tähendus ja just sellepärast on oma elu inimesena elamine rolli täitmine – elu sünnib raamide sees – enese poolt enesele asetatud raamide sees.
Tänase aja inimene on ära kadunud rollide maailma – see on see, mida ta teab, sest ta on kogenud seda maailma ainsa ja tõesena. Kõik erinevad rollid, mida inimene valib erinevate rollipartneritega mängida, on täis erinevaid ootusi ja tähendusi. Selleks, et püsida olulistes, enese poolt valitud või etteantud rollides, sooritada edukalt neid rolle, saada neist vajaminev, vastata kõikidele ootustele õigesti ning mitte eksida, on inimene rollis ka siis, kui tal ei ole nähtavat partnerit kõrval.
Sellel, nn rollidest vabal hetkel, inimene kujundab, kontrollib ja kasvatab ise ennast, ta kahetseb eksimusi, lahkab valesti tegemisi, olemisi, ütlemisi, vihkab neid rollipartnereid, kes ei vasta tema ootustele või kelle ootustele tema ise ei suuda vastata ning peab plaane, kuidas saada endale roll, milles olemist ta tahab kogeda. Inimene jätkab enesele vajalikes rollides olemist ka siis, kui kohal ei ole rollipartnereid ja lugusid ei mängita parasjagu laval. See on inimese lahendus ise endale, et kui kord on käes võimalus olla päriselt rollis, siis on tema juba ettevalmistununa ja õigena olemas – suudab kohe enese või teise jaoks vajalik ja õige olla.
Olemas olev inimene on Inimeste Maailma sees olemas. See on koht, kus inimese hingeilust ja enesena elamise rahulolust tundub palju olulisem olevat see, millisena inimene suudab/ oskab/ tahab oma rolle sooritada. Väljastpoolt vaadates on saanud tähtsamaks see, kui edukas, silmapaistev ja õnnestunud inimene enesele valitud või etteantud rollides suudab olla. Inimese olemas olemise väärtus ja tähendus, see tähendab tagasiside inimese vajalikkusele, õigena olemisele – tuleb rollipartneritelt, kes temaga läbi erinevate rollide (päriselt olemas olevate või ka ettekujutatute) seotud on. Need hinnangud, mis puudutavad tunnustades või põrmustades, on antud rollis olijale rollis olemise ja selle täitmise eest, kuid need puudutavad inimest väljaspool rolli.
Inimeste Maailmas on kõigile ja kõigele ootused, et olemas olev oleks see, mis tema tähendus on – siin ei ole vahet selles, kas tegu on kivi, vee, puu, maja, auto või Inimesega. Lugusid muudab huvitavaks see, et igal inimesel on igale asjale antud oma tähendus ja sellest tulenevad ootused, milline see asi on, mida selle asjaga teha saab, milleks asi peab võimeline olema, milline on asjast saadav kasu, mida see ei ole – kindlad vaatenurgad elule ja olule.
Valides olla rollis, ei tähenda see igakülgset vabadust, kuigi seda võib lahendada improviseeritult ja hetkes sündivana. Kindlad rollid tähendavad korduvaid mustreid ja etteantud jooniseid. Igal rollil on oma eesmärk, tähendus ja ootused – tasu/ kasu saamine ja andmine. Inimesel on võimalus võtta vastu teadmine, et igal elaval hetkel on võimalus valida enesele roll ning muuta selle lahendust ja tähendust ning samas on igal inimesel olemas võimalus astuda teadlikult rolli(de)st välja. Inimesel on võimalus teha tutvust ise endaga väljaspool rolle – lugeda ise ennast – mõista enese poolt antud tähendusi ja jõuda selgusele, kas, oma samme valides, ollakse valinud olla rollis või osatakse elada, sest nähakse selle olemas olemist, rollide Maailmast väljaspool.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Kõik saab alguse lapsepõlvest
Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas
Päranduseks armastus või allasurutud tunded?
Depressioon võib alguse saada lapsepõlvest
