Varia
14.08.2020, 09:15

Hinge olemus spiritistlikust vaatevinklist

Prantsuse haridustegelane Allan Kardec pani 19. sajandil aluse spiritismile ehk spirituaalsele filosoofiale, mis uurib vaimude olemust ja päritolu ning nende suhtlemist inimestega. Avaldame tema nägemuse hinge olemusest spiritistlikust vaatevinklist.

Vältimaks segadust paljude mõistete väljendamisel täpsete terminitega, on selguse huvides väljendada uusi asju uute sõnadega. Sõnadel vaimne, spiritualist, spiritualism, spiritualistlik, spirituaalne on täpselt defineeritud tähendus. Nendele sõnadele uute tähenduste omistamine selleks, et neid kohandada õpetusega vaimudest tähendaks veelgi suurendada põhjusi, mis annavad alust kahtlusteks.

Spiritualism on materialismi eitamine; kes usub, et temas on midagi peale mateeria, see on spiritualist. Kuid sellest ei järeldu, et ta usub vaimude olemasolu ja nende suhtlemist nähtava maailmaga. Sõnade vaimne ja spiritualism asemel kasutame sama mõtte väljendamiseks sõnu spirituaalne, spiritist, spiritism ja spiritistlik, mille väline vorm on neile sarnane. Seetõttu on nad täiesti arusaadavad ja sõna spiritualism säilitab oma õige ja täpse tähenduse. Seega me ütleme, et spiritismi doktriini põhialus on suhtlemine materiaalse maailma ja vaimude nähtamatu maailma elanike vahel. Spiritistid on spiritismi poolehoidjad. “Vaimude raamat” sisaldab erilist, vaimude õpetust, mis on seotud üldise vaimse õpetusega, olles selle üks haru. Seepärast võib seda nimetada üldise vaimse filosoofia osaks.

Spiritistlik teadus jaguneb kahte ossa: katselisesse, mis tegeleb üldiste avaldustega, ja filosoofilisse, mis tegeleb intelligentsete avaldustega. Kes näeb vaid esimest, sarnaneb inimesega, kes tunneb füüsikat ainult lõbusate katsete kaudu, uurimata seda teadust sügavuti.

Tõeline spiritistlik õpetus seisneb vaimude poolt meile antud õpetustes. Teadmised, mis sisalduvad neis õpetustes, on liiga rasked selleks, et neid võiks omandada tõsise, metoodilise uurimiseta. Ainult siis võib märgata suurt hulka fakte ja varjundeid, mis võimaldavad mingi arvamuse kujunemist.

Hinge olemusest

On veel üks sõna, millest meil on samuti vaja õigesti aru saada. See kuulub kõlblusõpetuse juurde ja täpselt defineerimata tähenduse tõttu põhjustanud arvukaid vaidlusi. See sõna on hing. Arvamuste lahkuminek hinge olemusest tuleneb erinevast tähendusest, mis sellele sõnale omistatakse. Kui keel oleks täiuslik ja igale mõttele vastaks täpselt mingi sõna, oleksid välistatud paljud vaidlused ning kõik mõistaksid üksteist.

Mõnede inimeste arvates on hing orgaanilise, kehalise elu printsiip, mis ei saa eksisteerida omaette ning kaob koos eluga, järelikult on see puhas materialism. Nad ütlevad, et lõhutud instrumendil, mis ei ole enam võimeline häält tegema, ei ole hinge. Selle arvamuse järgi on hing mõju, mitte põhjus.

Teised usuvad, et hing on intellektiprintsiip, universaalne mõju, millest iga olend ammutab oma osa. Nende arvates eksisteerib kogu universumis üksainus hing, mille osaks on kõik intellektiga olendid nende eluajal; kõik need osad tulevad pärast surma tagasi ühise allika juurde, segunedes tervikuga, nii nagu jõed ja ojad voolavad merre, millest nad alguse on saanud. See arvamus erineb eelmisest selle poolest, et ta tunnistab veel millegi olemasolu peale mateeria ja millegi säilimist pärast surma. See aga tähendaks rohkem või vähem kõige kadumist, sest ilma individuaalsuseta ei tunnetaks me end enam. Selle arusaama kohaselt oleks Jumal universaalne hing ja kõik elav oleks osa jumalikust Olendist. See on veidi muudetud kujul panteism.

Väidetakse ka, et hing on midagi kõlbelist, mateeriast erinevat ja sõltumatut, mis säilitab oma individuaalsuse pärast surma. See on üldlevinud arvamus, sest ühe või teise nime all on mõte sellest olevusest, mis elab pärast surma, levinud kõigi rahvaste juures, olenemata nende tsiviliseerituse astmest ja haridusest. Õpetus, mille kohaselt hing on põhjus ja mitte tagajärg, on spiritualistlik õpetus.

Jättes kõrvale nende vaadete analüüsi ja pidades silmas vaid küsimuse keelelist külge, märkame, et sõna hing kolm tähendust moodustavad kolm erinevat ideed, millest igaüks vajaks omaette sõna. See on kolme tähendusega sõna, mida inimesel tuleb mõista oma vaatepunktist lähtudes. Raskus seisneb keeles, mis sisaldab kolme mõiste väljendamiseks üheainsa sõna. Et segadust likvideerida, tuleks piirata sõna hing tähendust ühega neist kolmest mõistest. Valik ei ole tähtis; kogu küsimus on üksteisemõistmises, pelgalt inimestevahelises asjas. Meile näib loogilisim arvestada selle sõna kõige lihtsama tähendusega ja sellepärast nimetame HINGEKS mittemateriaalset ja individuaalset olendit, kes elab meis ning elab kauem meie kehast. Isegi kui seda ei eksisteeriks või kui see oleks vaid ettekujutus, oleks meil vaja sõna selle olendi nimetamiseks.

Eraldi sõnade puudumise tõttu kahe ülejäänud tähenduse väljendamiseks nimetame materiaalse, orgaanilise elu printsiipi eluprintsiibiks. Olgu selle päritolu missugune tahes, on see omane kõigile elavatele olevustele taimedest inimeseni. Et võib olla elu ilma mõtlemisvõimeta, siis on eluprintsiip eraldiseisev ning sõltumatu. Mõiste elujõud ei väljendaks sama tähendust. Ühed arvavad, et eluprintsiip on mateeria omadus, mis avaldab mõju siis, kui mateeria on mingis erilises seisukorras; teised – ja see on enamlevinud idee -, et see seisneb mingis erilises, kogu universumit hõlmavas väljas, millest iga olend ammutab ja assimileerib oma eluajal teatava osa, nii nagu me näeme inertseid kehi valgust imavat. See oleks siis mingi elufluidum, mis ei erineks elektrilisest loom-fluidumist, nimetatuna ka magnetfluidumiks, närvifluidumiks vms.

Olgu kuidas on, aga eksisteerib üks fakt, mida ei saa eitada, kuna see on vaatluse tulemus. Ja nimelt, et organitega olendid omavad mingit jõudu, mis sünnitab nähtust, mida nimetame eluks; et materiaalne elu on ühine kõigile organitega olevustele ega sõltu intellektist või mõttest; et intellekt ja mõtlemine on kindlate organitega liikide võimed. Ja lõpuks, et üks organitega liikidest, mis on varustatud intellekti ja mõtlemisega, nimelt inimene, omab erilise kõlbelise tunde, mis tõstab ta kõrgemale kõikidest teistest.

On arusaadav, et sõna hing ei sobi kokku materialismi ega panteismiga. Spiritualist mõistab täiesti hinge ükskõik millises tähenduses ilma, et see teeks kahju tema arusaamisele mittemateriaalsest individualiteediga olevusest, kellele ta annab teise nime. See sõna ei väljenda seega mingit absoluutset arvamust, see on nagu muutliku loomuga inimene, keda igaüks mõistku vastavalt oma arusaamisele ilma, et see peaks tekitama vaidlusi.

Segaduse kõrvaldamiseks (isegi kui kasutada sõna hing kõigis kolmes tähenduses) tuleks juurde lisada mingi teine sõna, mis selgitaks seisukohta, mille alusel mingit asja vaadeldakse või missuguses tähenduses sõna kasutatakse. See oleks siis üldine sõna, mis väljendaks koos materiaalse eluprintsiibiga veel intellektuaalse ja kõlbelise elu printsiipe ning mille tähendused erineksid lisanditest olenevalt nii, nagu näiteks gaasid erinevad üksteisest sõna osa poolest: hüdrogeen, oksügeen, nitrogeen jne.

Oleks vist kõige parem öelda eluhing, väljendamaks materiaalse elu printsiipi; intellektuaalne hing väljendamaks intellektiprintsiipi; vaimne hing väljendamaks meie individuaalsuse põhimõtet pärast meie surma. Nagu näha, on kõik vaid sõna küsimus, kuid see on üksteise mõistmiseks väga tähtis. Sellest vaatepunktist on eluhing omane kõigile organeid oma- vatele olevustele (taimedele, loomadele ja inimestele); intellektuaalne hing loomadele ja inimestele ning vaimne hing ainult inimesele.

Me uskusime selles küsimuses selguse olevat vajaliku seda enam, et spiritismi õpetus eeldab mingi mateeriast sõltumatu ja kehast kauem elava olendi eksisteerimist meis.

Autor: Allan Kardec oma teoses “Vaimude raamat”