Hea või halb ema, selles on küsimus
Evelin Rätsep, juht ning Enos Heikki, Emma Rebeka ja Eliise Loreta ema
Olen kolme lapse ema ja olen tundnud ennast sageli süüdi. Süüdi selle pärast, mis ma olen, ja selle pärast, mis ma ei ole. Jõudsin süütundega mingil hetkel punkti, kus mulle tundus, et tahaksin kolida kuhugi, kus ei ole ühtegi inimest, või üldse mitte enam elada. Võisin veeta nädalaid lastega kodus nii, et ma ei pistnud ninagi uksest välja, sest ma ei tahtnud mitte ühtegi inimest näha. Kogu emaks olemise aja olen täiesti teadlikult hoidnud eemale igasugustest emmede klubidest ja foorumitest, sest need mõned korrad, kui sinna sattusin, tundsin ennast pärast nagu maailma kõige ebaõnnestunum ema.
Esimese lapse sünd langes kokku kõige sügavama kriisiga, mida olen kogenud. Süütunne lapsega seoses oli tohutu, sest ma teadsin, et tema kõne arendamiseks peaksin temaga rääkima, aga ma lihtsalt ei suutnud seda teha. Või õigemini ma ju ei teadnud, mis on piisav, ja tundsin end süüdi, sest mulle tundus, et teen seda liiga vähe. Tundsin, et peaksin ennast harima ja raamatuid lugema, aga ei suutnud ka seda teha. Naiseks olemisest muidugi rääkimata. Mul oli oma mehest tõeliselt kahju, sest elurõõmsast ja aktiivsest naisest, keda ta armastama hakkas, oli saanud kurb ja väsinud ema. Imestasin iga päev, et ta ikka veel minu kõrval oli.
Iga järgmise lapsega läks elu veidi lihtsamaks, sest laste eest hoolitsemiseks oli ööpäevas ikka vaid 24 tundi ja järjest vähem oli aega, et pöörata tähelepanu pisiasjadele. Kui esimese lapsega jälgisin kiivalt iga liiva- ja mullatera suhu sattumist, siis kolmas laps maitses mõnuga mulda ja ma lihtsalt vaatasin, millal on õige hetk suu puhtaks pühkida.
Samas tähendab iga uus pereliige ka järjest vähem aega iseendale ja naiseks olemisele. Mingil hetkel hakkasin täiesti teadlikult iga kodust välja minekut tähistama ilusate riiete ja meigiga. Välimusega mängides lõin iseendale kuvandi naisest, kes ma tegelikult emaks olemise kõrvalt olla soovisin. Alguses oli ebamugav, aga koos välimuse muutumisega hakkas ka enesekindlus kasvama. Iga järgmise pereliikme lisandumine tõi peresse kriisi ja iga pereliige püüdis omal moel uue ilmakodaniku lisandumisega hakkama saada.
Minu jaoks oli kõige keerulisem see hetk, kui sain teada, et meie perre soovib saabuda kolmas laps. Olin just teinud plaanid, kuidas mõne aasta pärast saan keskenduda projektile, mille olin vahepeal endale hulluks minemise vältimiseks loonud, ja korraga olid kõik mu plaanid sassis. Kolmanda lapsega saabus ka sünnitusjärgne depressioon ja seekord suutis süütunne isegi mind üllatada, sest ilmus hoopis ootamatust kohast. Tüdrukute vanusevahe on vähem kui kaks aastat ning kui ma kolmandast rasedusest teada sain, oli keskmine alles rinnalaps ja magas kaisus. Tundsin, et pean enda ja uue inimese huvides rinnaga toitmisest kiirelt loobuma ning hakkama last oma voodis magama harjutama palju varem, kui ma ise selleks valmis olin.
Kui kolmas laps sündis, tundsin keskmise lapse ees nii suurt süüd, et ma ei julgenud beebit armastada ega hellitada, ning selle tulemusena ei suutnud ma ka keskmist last peaaegu et taludagi. Olen väga tänulik, et just sel perioodil elas meiega laste tädi, kes võttis selle pisikese segaduses olevuse oma tiiva alla ja hellitas nii palju kui tema võimuses. Jah, see tunne, et ma ei suutnud oma lapsest hoolida sel hetkel, kui ta seda kõige rohkem vajas, saadab mind tänaseni.
Üks valusaid õppetunde sellest perioodist on teadmine, et kõige olulisem on säilitada minu enda heaolu, sest niipea kui ma ennast halvasti tunnen, ei suuda ma pakkuda oma kõige kallimatele tuge ja armastust, mida neile tegelikult pakkuda soovin.
Ma ei ole tänaseks veel suutnud kogu minevikuga leppida, kuid tegelen sellega teadmises, et olen käitunud kõigis olukordades lähtuvalt teadlikkusest, mis oli mulle sel hetkel kättesaadav. Kõige tobedam asi, mida teha, on tunda süüd süüdi tundmise pärast. Sellistel hetkedel teadvustan endale, mida tunnen, ja luban sellel tundel olla, kuni olen valmis tegema järgmise valiku. Mul on iga päev valik, kas ma keskendun sellele, mis ma olen valesti teinud, või hoopis kõigele sellele, mis mul nüüd tänu suuremale teadlikkusele on võimalik valida ja oma ellu rõõmuga vastu võtta.
Ma olen nii tänulik, et mul on kolm tervet, imearmast ja väga taibukat last, kes on hoolimata kõigist minu heitlustest õnnelikud ja rõõmsad. Olen tänulik oma abikaasale, kes on ikka veel minu kõrval, ja olen tänulik iseendale, et olen alati uskunud oma piiritusse võimesse igast olukorrast välja tulla veel tugevama ja parema inimesena.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust “Emaduse ilu ja valu”(Koostaja Liina Pulges).
Siia raamatusse oleme kogunud Eesti emade mõtteid ja tundeid ning emaks saamise, olemise ja kasvamise kogemusi. Need lood räägivad emaduse ilust ja valust. Ilma hinnanguteta, otse ja südamest.
***
“Ühegi ema lugu ei ole üks lugu. See on lugematu arv lugusid, millest pooli ei mäletagi, sest sa olid selleks liiga väsinud.” – Yoko Alender
***
“Iga laps on omamoodi, iga ema on omamoodi, meie võimalused on omamoodi. Nii nagu on normaalne lapsega mööda ilma ringi rännata, on ka normaalne kodus püsida.”– Fagira D. Morti
***
“Minu sees plahvatas pommina teadmine, et mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et selle lapse elus läheks kõik hästi, samas kui on ilmselge, et iga minu liigutus ja otsus võib tuua kaasa pöördumatut kahju.” – Anu Kuusmaa
***
“Kui ma otsustasin pärast kolmikuid veel ühe lapse saada, arvas nii mõnigi, et ma olen kas poolearuline või on mul midagi tõsiselt viga.” – Eger Karuse
***
“”Pange lapsele nimi ära,” julgustas intensiivravi personal. “See aitab neil võidelda.” Igal hommikul läksime hingevärinal haiglasse, sest seda, kas meil hommikuks on ikka laps alles, ei julgenud keegi lubada.” – Pille Pruulmann-Vengerfeldt
***
“Kui lasteaia ankeedis oli küsimus, et mis põhimõtetel te oma last kasvatate, siis vaatasime mehega teineteisele otsa ning kirjutasime: “Armastus.” Ja nii ongi.” – Krõõt Kiviste
