Varases nooruses avasin kord ühe vana raamatu ja seal seisis: “Kes naerab palju, on õnnelik; kes nutab palju, on õnnetu” – väga lihtsameelne märkus, mida ma tema lihtsa tõe pärast siiski pole suutnud unustada, nii väga kui ta ongi truismi superlatiiv. Seepärast peame rõõmsusele, millal ta ka ei tuleks, avama uksed ning aknad, ta ei tule ju iialgi ebaõigel ajal. Seda peame tegema, selle asemel, et sageli kõhkleme teda sisse laskmast, kuna esmalt teada tahame, kas meil on igas suhtes põhjust rahul olla või et kardame tema läbi segatud saadaoma tõsistes kaalutlustes ja tähtsais muredes. Aga see, mis me nende läbi saavutame, on väga kahtlase väärtusega, seevastu on rõõmsus otsene võit. Tema üksi on nii-öelda õnne sularaha ja mitte ainult pangatähtnagu kõik muu; ainult tema õnnestab otseselt olevikus; seepärast on ta kõrgeimaks hüveks olevustele, kelle tegelikkus on vormilt jagamatu olevik kahe lõpmatu aja vahel.
Järelikult peaksime selle hüve omandamisele ja jõutamisele andma esikoha iga teise taotluse ees. On kindel, et rõõmsust ei soodusta miski nii vähe kui rikkus ja miski rohkem kui tervis. Järelikult peaksime püüdma eeskätt säilitada täiuslikku tervist, mille õilmena ilmub rõõmsameelsus.
Vahendid selleks on teatavasti kõigi liialduste ning üleaisalöömiste, kõigi ägedate ning ebamõnusate meeleliigutuste, samuti ka kõigi liiga suurte või kestvate vaimupingutuste vältimine, vähemalt kaks tundi kiiret liikumist iga päev värskes õhus, palju külma kümblemist ja teiste sarnaste dieetiliste reeglite täitmine. Ilma igapäevase vajaliku liikumiseta ei saa jääda terveks, sest kõik normaalsed eluprotsessid nõuavad nii nende osade, kus nad toimuvad, kui ka terviku liikumist.
Seepärast ütleb Aristoteles õigusega: elu seisneb liikumises. Organismi kogu sisemuses valitseb lakkamatu ja kiire liikumine: süda oma komplitseeritud kahekordses liikumises, süstoolis ja diastoolis, lööb innukalt ja väsimatult; kahekümne kaheksa löögiga on ta kogu veremassi ajanud läbi suure ja väikese vereringvoolu; kops punmab vahet pidamata nagu aurumasin; sooled väänlevad alati peristaltilises liikumises; kõik näärmed imevad ning eritavad püsivalt, isegi aju on kaksikliikumises iga veretukse ja hingetõmbega. Kui nüüd, nagu seda juhtub täiesti istuva eluviisi puhul arvutute inimestega, väline liikumine niisama hästi kui täiesti puudub, siis tekib karjuv ja kahjulik vastuolu välise rahu ja sisemise möllu vahel.
Kestev sisemine liikumine vajab natuke toetust väliselt. Isegi puud vajavad kasvamiseks liigutamist tuule poolt. Seejuures kehtib reelgel: iga liikumine on seda enam liikumine, mida kiirem ta on. Kui väga meie õnn sõltub meeleolu rõõmsusest ja see omakorda tervislikust seisundist, selgub kui võrrelda muljet, mida välised suhted või sündmused meisse jätavad tervel või kõbusal päeval, selle muljega, mida nad siis tekitavad, kui haigus on häälestanud meid pahuraks ning rahutuks.
Mitte see ei tee meid õnnelikuks või õnnetuks, mida asjad objektiivselt ning tegelikult on, vaid see, mis nas on meie jaoks. Üldse põhineb üheksa kümnendikku meie õnnest üksnes tervisel. Koos tervisega muutub kõik naudingu allikaks; temata seevastu pole nauditav ükski väline hüve, olgu mis liiki tahes. Seepärast ei pärita põhjuseta enne kõike muud üksteise tervise järele ega soovita üksteisele tervist, sest see on tõepoolest peaasi inimlikuks õnneks.
Allikas: Arthur Schopenhauer “Elutarkus”, kirjastus Pilgrim
