Kõige vahenditumalt õnnestab inimest rõõmsameelsus: see hea omadus tasub end silmapilkselt. Kes on rõõmus, sellel on alati põhjust rõõmustamiseks juba seepärast, et ta seda on. Miski ei suuda nii täielikult kui see omadus iga teist hüvet asendada; ta ise pole aga millegagi asendatav. On keegi noor, ilus, rikas ning austatud, siis alati tekib küsimus, kui tahetakse tema õnne üle otsustada, kas ta seejuures on ka rõõmsameelne. On inimene aga niikuinii rõõmsameelne, siis on ükspuha, kas ta on noor või vana, sirge või küürus, vaene või rikas - ta on õnnelik. Mis on aga inimesele õnnelik olemiseks vajalik?
Varases nooruses avasin kord ühe vana raamatu ja seal seisis: “Kes naerab palju, on õnnelik; kes nutab palju, on õnnetu” – väga lihtsameelne märkus, mida ma tema lihtsa tõe pärast siiski pole suutnud unustada, nii väga kui ta ongi truismi superlatiiv. Seepärast peame rõõmsusele, millal ta ka ei tuleks, avama uksed ning aknad, ta ei tule ju iialgi ebaõigel ajal. Seda peame tegema, selle asemel, et sageli kõhkleme teda sisse laskmast, kuna esmalt teada tahame, kas meil on igas suhtes põhjust rahul olla või et kardame tema läbi segatud saadaoma tõsistes kaalutlustes ja tähtsais muredes.
