Ingliskeelne sõna rituaal tuleneb ladinakeelsest sõnast ritualis, „see, mis puudutab tava“. Rituaal on tseremoonia, kombetalitus, mis koosneb erinevatest elementidest. Sageli on need kultuuripõhised sotsiaalsed tegevused, mis aitavad sotsiaalsete rühmade elu struktureerida ja mõtestada.
Rituaal või maakeeles taigade eesmärk on luua selgust, edenemist ja tervist ning suurendada elujõudu. Usutavasti on kõigil elus mingi aeg, kui midagi on paigast ära, on vajadus ja soov luua tasakaalu või tervenemist. Ometigi on kiire elutempo loonud olukorra, kus ka riituseid tehakse kiirustades, pealiskaudselt, vaid moe pärast, ja oodatakse-loodetakse kiiret tulemust ning kui see ei saabu, siis pettutakse.
Rituaal on korratav, peamiselt sümboolne tegevus, mille eesmärgiks on mõjutada midagi Universumis ehk elu kulgemises, mõjutada teisi inimesi. Ühelt poolt võib see tunduda väga ebamaine, kuid teisalt on sel ka väga ratsionaalne tähendus – rituaali läbiviimiseks peab inimene oma soovi ja eesmärgi täpselt paika saama. Igasugune joondumine maailmas algab teadupärast taotlusest, väga selgelt sõnastatud eesmärgist. „Natuke tahan, natuke vist ei taha ka“, siinkohal ei toimi. „Tahaks, et midagi head juhtuks“, samuti mitte. Seega on rituaali väga maine eesmärk kõigepealt täpselt selgeks saadda taotlus, soov, eesmärk ja suund – kuhupoole olukord peaks liikuma. Võib-olla seepärast sageli meie soovid ei täitugi, et need on nii ebamäärased ja me isegi pole neis kindlad?
Rituaali läbiviimine ei saa olla „tühi“, st midagi moe pärast tehes kaob sellest pühaduse aspekt ja ka sügavus. Näiteks kui me näeme jõulupühades vaid tüütut kingirallit ja lõputuid jõulupidude kohustusi, on läinud kaduma oluline arusaam – jõulud on päikese pesas olemise aeg, mille järel sünnib uus päikeseaasta. Kontsentreerudes lõppenud aasta eest tänamisele ja uue loomisele saame võimaluse vaadata Universumi potentsiaalidesse ja paluda neil joonduda meile sobivaimal moel. Kaubanduskeskuses kingisabas olles on seda oluliselt keerulisem teha kui mõneks päevaks koduseinte vahele tõmbudes kombeid ja pühasid talitusi pidades. Sama lugu on ka suvise pööripäevaga – kui suve olulisemast pühast saab prahi põletamine rohke grilli ja õllejoomisega, läheb meelest tähistada valgust, päikest ja elu ning luua pimedamaks poolaastaks tasakaalu ja kergust.
Riituseid võib pidada väga erinevatel põhjustel. Üheks tuntuimaks on üleminekuriitused, mis toimuvad sündide, surmade ja ühest eluetapist teise liikumise puhul. Meie ajal ja kultuuriruumis ei käi teismelised visiooniotsingutel (või muudel üleminekurännakutel) rasketes tingimustes, ei pea silmitsi seisma ohtlike ülesannetega. Koolilapsest täiskasvanuellu jõudmist tähistatakse lõpuaktuste, pidulike tunnistuste üleandmiste ja ühispildistamistega. Muidugi, ka see on rituaal. Aga üleminekuaeg vanades kultuurides on tähendanud midagi enamat. Oma tee ja eesmärgi leidmist, elu paika sättimist ja nii nagu ikka suurte pöörete puhul, tuleb läbida mingi sümboolne värav. Selleks, et midagi uut saaks sündida, peab vana eest kaduma ja sestap on vanemad üleminekuriitused kandnud endas (kasvõi sümboolselt) ohtlikke elemente, et piltlikult ühest maailmast teise astuda.
Oma piiridel käimine on sel ajal oluline ja kui see ei toimu hoitud, juhendatud keskkonnas, siis hakkavadki paljud noored oma piire mujal kompama – läbi pidutsemiste, ohtlike ainete, kihutamiste, destruktiivse käitumise, enesevigastamise. Mingil moel on vanad traditsioonid seda ette näinud ja andnud piiride tunnetamise võimaluse läbi proovilepaneku loodusjõududega. Ka Eestis on mõnes üksikus koolis gümnaasiumi lõpus peetud turvalises keskkonnas üleminekuriituseid ja pea alati on seal saadud ka väga eriline kogemus – ootamatu isiklik kohtumine metsloomaga looduses, lahendamatuna tundunud väljakutse lahendamine jms. Ja noored on kirjeldanud seda kui väga erilist ja elumuutvat kogemust. Selline üks üleminekuriitus peakski olema.
Rituaale võib ka teha edenemise saavutamiseks, tervise loomiseks, probleemide lahendamiseks, viljakuse suurendamiseks, aga ka mõne konkreetse olukorra ligitõmbamiseks. Mõte aga jääb samaks – tuleb seada taotlus ja leida viis energia koondamiseks selle manifesteerimisel.
Rituaalid võivad olla seotud religiooniga, aga ei pruugi. Küll aga on nad alati seotud mingi suurema kultuurilise süsteemi või uskumuste kogumiga – muidu poleks rituaali ju mõtet teha. Isegi tänases maailmas ja isegi väga ateistlikud inimesed teevad mitmeid rituaale. Näiteks sünnipäevatordil küünalde puhumine on ju komme, rituaal, et uus eluaasta tooks head ja soovid täituksid.
Vanad rituaalid on kestnud pikalt (näiteks põlisameerika päikesetants, mis kestab enamasti neli päeva). Üks põhjus võib tõesti olla see, et aja väärtus oli varem teistsugune, kuid peamine on piisav aeg kontsentreerumiseks. Näiteks TIibeti budismis on altari ülespanek pikk protseduur ja ei ole niivõrd suunatud sellele, et kõik näeks välja ilus ja pompöösne, vaid igal elemendil altari peal on oma roll ja igat altari veekausikest täites toimub mõtlustamine konkreetsel teemal – see on juba meditatsiooni, keskendumise algus, mis aitab päevatoimetused kõrvale tõsta ja pühenduda eesolevale tseremooniale.
Oma kogemusestki võin ütelda, et pikk ettevalmistus ja pikk tseremoonia lisab tehtavale kaalu, samuti muutub meeleseisund. Pikk rituaal toob kaasa vähemal või rohkemal määral väsimust, tüdimust, ka kahtlusi, millest läbiminek avab justkui uue maailma, kust üks kiht kardinaid on eest ära tõmmatud.
Rituaalid võivad endas hõlmata tekstide retsiteerimist, erilisi žeste, sõnu, liigutusi, tantse või laule, erilist muusikat, rongkäike, teatud esemetega manipuleerimist, teatud riideid, spetsiaalseid toite, jooke, taimi.
Rituaalil on lisaks maagiale ka psühholoogiline tähendus – mitmed usundiuurijad on oma uurimustes leidnud, et sageli kogevad inimesed rituaalsetel toimingutel osalemist kui erilist kogemust, seda, et „midagi neis muutus“, muutus mõni uskumus, arusaam maailmast, kogeti erilist teadvuse muutuse seisundit.
Kuidas ise rituaali teha?
Rituaali ettevalmistus vajab taotlust ja siirast südamest tulevat soovi. Juba taotluse sõnastamine, rituaaliks ettevalmistamine, aja võtmine aitab tulemuseks joonduda.
Teine aspekt ongi aja ja ruumi leidmine. Rituaal on seda tõhusam, mida rohkem sinna aega, energiat, jõudu panna. Küünla süütamine ja palve sinna juurde peale kiiret tööpäeva võib olla rituaal, aga omab hoopis teistsugust väge kui päev läbi kestev pühaks lõkkeks ettevalmistus koos lõkkeaseme ülesehituse ja andide valmistamisega. Erilist väga annab sellele juurde, kui valitud on kosmoloogiliselt õiged ajad – näiteks pööriajad, teatud kuuseisude aeg, looduses toimuvate suurte muudatuste aeg.
Kolmas aspekt on sümbolistika. Inimesed, kes jälgivad mõnda õpetusliini või traditsiooni – ükskõik on see siis šamanistlik, vedaistlik, budistlik, maausust tulenev või midagi muud, teavad esemete ja tegevuste sümboolseid tähendusi, lisaks on vanadest traditsioonidest tulenevatel taigadel alati oma suurem vägi taga – justkui toetaksid kõik eelmiste põlvkondade rituaalide läbiviijad ja varasemad põlvkonnad ise rituaali õnnestumist. Kes on käinud mõnel traditsioonilisel suitsusaunatseremoonial, ilmselt teavad seda tunnet, justkui ammulahkunud esivanemad ise oleksid sauna väge koos hoidmas.
Neljas lahutamatu osa rituaalist on kordused. Ükskõik, kas see on sõnamise, loitsimise, laulmise, tantsimise, käimise, sümbolite esitamise või muu rituaalse tegevuse (näiteks vihtlemise, kummarduste, ringis käimise vms) näol. Pikemaid pööripäeva naistepudrutaigu on tänaselgi päeval peetud öö läbi – ja see erineb oluliselt tunni-paarisest tseremooniast.
Rituaalide ehk taigade loomisele aitab kaasa samastumine looduse aastaringiga ja oskus looduses sõnumeid lugeda ja tõlgendada. Kultuuriline kontekst annab juurde sümbolite ja tseremooniavahendite kasutamise. Mütoloogiline maastik on kui maakaart, kus meie kultuuriline taust, uskumused ja väärtushinnangud põimuvad ja rulluvad lahti loetavaks, see on märkide mõistmise kunst, oskus sümboleid, tootemeid, tseremoniaalseid esemeid taotluse eesmärgist johtuvalt kasutada.
Miks rituaale üldse teha? See annab elule pidepunkte ja sügavust, olenemata uskumustest ja väärtuste süsteemist on see kultuuriloo lahutamatu osa, see ühendab ja tõstab.
Sel suvel on võimalik Eestis osa saada paarist rituaalidega seotud sündmusest.
Juuni keskpaigas toimub šamanistlike rituaalide, sümbolite, mütoloogilise maastikuga seotud laager Südame Teel. Selle info leiab siit: https://fb.me/e/3knLeS745
Samuti on toimumas tõsisele šamanismihuvilisele visiooniotsing metsas. https://fb.me/e/3UeulUJb0
Kokku kirjutanud: Kaia-Kaire Hunt
