Kuna seoses enda raamatu ilmumisega veedan tihti aega ka Muusa raamatupoes, siis hiljuti jäi mulle pihku raamat: “Teekond soovitud armastuseni”. Võtsin täiesti lambi koha pealt lahti ja jäin lugema, et aega parajaks teha. Ja oh imestust, kui peatükk, mille avasin, kõnetas mind sel moel, et unustasin end mitmeks tunniks lugema. Jumal tänatud, et minuga kohtuma pidanud inimene hilines. Iga asi on millekski hea. Filosoofiadoktor Harville Hendrix, kes on oma naisega aidanud tuhandeid paare, räägib oma raamatus lapsepõlve haavadest, mis takistavad toimiva suhte loomist.
Ma olen rääkinud ju sellest, et kuna mind kasvatas ema üksi ja ta oli tööalaselt kohutavalt hõivatud, siis hilisemas eas oli mul probleemiks see, et kippusin klammerduma, pluss ma elasin väga üle, kui partner oli tööalaselt väga hõivatud. Minu jaoks tähendas see kohe, et minust ei hoolita, ma ei ole tähtis jne.
Sellist tüüpi lapsepõlve hirmud, hakkavad väga olulist rolli mängima meie suhetes ja võivad suhte täielikult hävitada, kui me ei hakka neid asju märkama, tunnistama ja nendega tööd tegema. Raamatus räägitakse sellest, kuidas varajases lapsepõlves tajutud eraldatus või ühendusetunne emaga mõjutab väga sügavalt meie hilisemaid suhteid.
Kui lapsevanem ütleb, et tal pole aega, tal on kiire, ta on väsinud, siis need lapsed kasvavad üles tundes end emotsionaalselt hüljatuna. See viib selleni, et tekib rahuldamatu vajadus läheduse ning turvatunde järele. Hendrix ütlebki, et need partnerid, kes tahavad koguaeg verbaalselt või füüsiliselt kontaktis olla, ehk kes muutuvad nö lämmatajateks või liialt klammerduvad, ongi need, kes tegelikult oleksid tahtnud, et neid lapsepõlves rohkem märgatakse, hellitatakse, sülle võetakse.
Kõige hullem aga kogu selle teema juures on tõsiasi, et reaalses elus me küll ütleme, et soovime partnerit, kes eristuks meie vanemast või hooldajast, aga alateadlikult siiski tõmbame just selliseid inimesi ligi. Me küll teadlikult ostime partnerit, kes pakuks meile seda, millest lapsepõlves ilma oleme jäänud, aga kui meile seda pakkuda, siis me ei suuda seda vastu võtta ning lükkame partneri kõrvale.
Tegelikult ju tihtilugu nii ongi, et kui nt meie vanem on olnud töönarkomaan, domineeriv, vägivaldne või emotsionaalselt kauge, siis soovime oma partneris näha midagi muud, aga kui leiame inimese, kes ongi korralik, abivalmis, mõistev, siis meil tekib seal kõrval tunne, nagu me ei vääriks seda. Me ei oska end selles olukorras mugavalt tunda, sest me pole sellega harjunud. Me ehitame armastusele barjäärid, sest meil on ebamugav, mis sest, et meil on midagi, mida me oleme ise ju soovinud.
Üks asi millest Hendrix räägib on ka see, et tegelikult lahendus seisnebki enamasti selles, et kui me leiame partneri, kes ongi nagu meie vanem, kuna me neid juba ligi tõmbame, siis haavad saabki parandada just see sama inimene.
Konks seisneb lihtsalt selles, et me peame hakkama partneriga rääkima. Mitte sa ei karga kõrri lausega:”Sa ei armasta mind, jälle sa lähed tööle!”, vaid te selgitate, et: “Kui sind jõulude ajal minuga pole, siis tunnen end hüljatuna, sest lapsepõlves polnud minu pere kunagi jõulude ajal koos.” Kui te räägite nendest asjadest, siis partneril on võimalik selgitades ning teadlikult turvatunnet ning lähedust pakkudes teid sellest lapsepõlve traumast vabastada.
Ühel hetkel te vabanete sellest koormast ja suudate olla taas partner, kellega on hea ja lihtne, te olete taas vaba oma lämmatavast tähelepanu ning läheduse vajadusest ning hirmudest – hirmudest, mis tekitavad armukadedust, sõltuvust, konflikte. Asjad hakkavad toimima loomulikult. Te ei vaja enam seda nn käe hoidmist, sest te mõistate, et see, kui inimene on näiteks tööl, siis pole see seotud sellega, et ta teid ei armasta või teist ei hooli.
Ega ilmaasjata ei käi paarid paariteraapias. Siin ongi see konks, et need asjad tuleb lahti rääkida. Enamik eestlasi paraku eelistab üldse mitte omavahel suhelda. Samuti ei viitsita süveneda sellesse, miks mingid probleemid alguse on saanud. Tavapäraselt on nii, et keegi süüdistab kedagi ja tekib konflikt, mis inimesed samm saamu haaval teineteisest lihtsalt eemale tarib.
Minu jaoks oli see raamat järjekordne tõestus sellest, et kõik algab meist endist. Töö iseendaga, enese armastama õppimine ja seejärel siis väga aus kommunikatsioon partneriga. Meil kõigil on oma seljakott, kus on ohtralt viha, valu, hirme ja paljud neist on tekkinud lapsepõlves – eas, mida me ei pruugi väga selgelt isegi mäletada.
Hea asi on see, et nendest asjadest on lõpuks ometi hakatud avameelselt rääkima ja meil on võimalus oma paarisuhteid toimivana hoida, meil on võimalus kasvatada oma lapsi nii, et neil oleks võimalikult vähe traumasid, mis neid täiskasvanueas kummitava hakkavad. Me peame töötama selle nimel, et oma teadlikust tõsta. Me ei saa elada nii, et oleme ise katki ja siis arvame, et meie partner peab meid lappima tulema või sõnadeta mõistma ja teadma meie lapsepõlvetraumasid. Me ei saa ka nii elada, et teeme lapsed valmis ja siis las nad ise kasvavad – milleks seda emaarmastust või isalikku juhatust veel vaja on, eksole ju. Meil on omad rollid ning vastustus nii partneri kui lapsevanemana.
Noorus ei ole hukas, mehed pole sead ja naised ussid, lahutused ei sünni iseenesest, see kõik on meie endi tehtu ja tegamata jätmiste tagajärg, meie ise saame muuta oma maailma. Soovitan soojalt lugeda häid raamatuid, need aitavad lahti arutada meie endi sisemaailma ja ümberringi toimuvat. Areng saab toimuda vaid siis, kui ise end arendame.
Autor: Kadri Luik
Vaata raamatu kohta: http://www.pilgrimbooks.ee/product/7515/?cid=3156
