Granaatõunapuu kodumaaks peetakse Pärsiat, kuid seda on alati rohkesti kasvatatud ka Vahemere ääres. Hispaaniasse tõid granaatõuna moorlased juba 9. sajandi alguses. Seal kiiresti omaks võetud vilja järgi on saanud nime niihästi Granada linn kui ka provints, granaatõuna kujutis on ka Hispaania riigivapil. Briti saartele lasi esimese granaatõunapuu istutada kurikuulus kuningas Henry VIII. Granaadile, prantslaste leiutatud plahvatavale viskerelvale nime panekul lähtuti just granaatõuna seemneid laialipuistavast sisust. Uue relva kasutamiseks 1791. a moodustatud väeosade liikmeid hakati aga kutsuma grenaderideks. Ülimalt dekoratiivne õiejäänus, mida täies ilus saab imetleda küll vaid kasvaval viljal, olevat aga andnud inspiratsiooni ajaloo esimese kuningakrooni loomiseks.
Botaanilise liigituse järgi on granaatõuna kuni 10 cm läbimõõduga ja kuni 0,5 kg kaaluv vili ebamari, mis väliskujult meenutab nii ümmargust sibulat kui ka õuna. Vilja värvus varieerub kollakaspruunist sarlakpunaseni. Granaatõuna mittesöödav nahkjas kest on sile ja kuni 5 mm paks. Vilja erkpunane sisu on jagatud sektoriteks mittesöödavate kollakate membraanide abil. Sektorid on täis seemneid, mida arvatakse olevat kokku kuni 700. Iga väike punane või mustjas seeme on kaetud erkpunase mahlase viljalihaga.
Sügavpunane mahl ja populaarne grenadiin
Granaatõunast valmistatakse tööstuses sügavpunast hea maitsega mahla. Kodus võib mahla kättesaamiseks tervet vilja esmalt kõval alusel jõuliselt rullida, seejärel aga torgata viljasse auk, kust kõrrega mahla imeda. Ka võib pärast rullimist varrepoolsest osast välja lõigata koonusekujulise tüki ja tekkinud avast mahla välja pigistada. Vilja võib ka põiki pooleks teha, siduda mõlemad poolkerad seemnete kinnihoidmiseks kahekordsesse marlisse ja sealtläbi mahl välja suruda. Hoiatus: granaatõunaga mahl jätab kangale raskesti kõrvaldatava pleki.
Granaatõuna mahlast valmistatakse läänemaailmas ülimalt populaarset maitsesiirupit, tuntuim bränd on prantsuskeelse nimetusega Sirop de grenadine. Grenadiiniga maitsestatakse ja toonitakse klassikalist segujooki daiquiri (ka daquiri) ning kuulsaid kokteile Mary Pickford ja Hollywood. Imekauni värvuse annab grenadiin ka sorbetile, jäätisele ja puuviljasalatile. Grenadiin ei ole sama mis Lähis-Ida köögikultuuri kuuluv hapukas granaadimahl, mida saadakse naturaalse mahla pikaajalisel keetmisel ja mida kasutatakse soolaste roogade lõhna ja maitse parendamiseks.
Lähis-Ida ja Ees-Aasia köögis on granaatõun tavaline juba igiammustest aegadest saati, niihästi puuviljana kui ka maitseandjana. Värskeid, viljalihaga ümbritsetud granaatõunaterakesi pruugitakse lisandina liha-, linnu- ja kalaroogade, aga ka järelroogade juurde. Meie võiksime seemneid puistata nii kaunistamiseks kui ka maitsestamiseks vanillijäätisele ning valkjale kreemile, tarretisele ja muudele magusroogadele. Seemneid võib täiendavalt maitsestada brändis, likööris, rummis või sidrunimahlas leotamisega.
Granaatõuna kuivatatud seemneid pruugitakse Vahemeremaades ülipopulaarse kikerhernekastme ehk hummuse maitsestamiseks. Kuna seemned on ka kuivatatult üpris kleepuvad, tekitavad nad elektrilises purustajas otsemaid terade kinnijooksmise – nende purustamiseks kõlbab vaid uhmer.
Hea südamehaiguste ennetamiseks
Granaatõuna ostmisel pööra tähelepanu vilja välimusele, mis peab olema igati veatu ja plekkideta, värvus olgu võimalikult erk. Nagu teistegi viljade puhul, on küpsed viljad oma suurusega võrreldes suhteliselt rasked, mis tähendab suurt mahlasisaldust. Terved viljad või väljaõõnestatud seemned säilivad sügavkülmas aasta, külmkapi kõige külmemas osas (soovitavalt +2 °C juures) kuni kaks kuud, toatemperatuuril aga paar päeva.
Granaatõuna kasutamiseks eemalda terava noaga ettevaatlikult õiejäänus vilja küljest ja lõika kest võimalikult õhukeselt (et seemneid mitte purustada) pikisuunas neljaks sektoriks. Murra vili pihkude vahel piki lõikejooni esiteks pooleks ja seejärel neljaks. Suru iga sektor sõrmedega tagurpidi, nii et seemned tõusevad esile ning eemalduvad hõlpsasti nii kesta kui ka membraanide küljest. Põikisuunas poolitatud viljast saab seemned välja õõnestada ka lusikaga. Söömisel võib seemned viljalihast välja mäluda, kuid õigem on need koos vaimustavalt magushapu ümbrisega ära süüa, kuna neis on ohtrasti kiudaineid.
Teadlased on granaatõunast leidnud lisaks kiudainetele ja rikkalikule vitamiinibuketile ka suurel hulgal antioksüdantidena toimivaid polüfenoole tanniinide kujul. Kliiniliste uurimistega on juba tõestatud granaatõuna soodne toime südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamisel. Nüüd uuritakse, kui soodsat mõju avaldab mahl eesnäärmevähi ärahoidmisel.
Crostinid granaatõunaseemnete ja mozzarellaga
1 pikk sai
oliiviõli
pool granaatõuna
250 g mozzarellat
purustatud musta pipart
meresoola
värsket basiilikut
Võta granaatõunast seemned välja, lõika juust 16 paksemaks viiluks. Lõika ka saiast 16 viilu, lao need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pintselda oliiviõliga. Kuumuta grillelemendi all või ahju maksimaaltemperatuuril kuni kerge pruunistumiseni. Lao vaagnale. Pane igale saiale kohe juustuviil, selle peale seemneid, riputa peale veidi soola ja pipart ning basiilikuribasid. Nirista lõpetuseks peale veidi oliiviõli ja serveeri otsekohe, et saiad ei jahtuks.
Õhukesed pannkoogid granaatõunasiirupiga
Siirup:
1 granaatõun
1 dl suhkrut
1 dl vett
2 tl sidruni- või laimimahla
Krepitainas:
5 dl piima
2,5 dl jahu
2 muna
0,5 tl soola
Keeda vett ja suhkrut 5 minutit madalal kuumusel. Lisa granaatõuna sisu ja tsitrusemahl, tõsta pliidilt ja lase jahtuda. Küpseta 30 minutit seista lastud tainast õhukesed koogid ja serveeri siirupiga.
Allikas: 10 võimsat looduslikku antibiootikumi tervise turgutamiseks ja immuunsüsteemi tugevdamiseks
Seitse nippi, kuidas kasutada mett oma keha eest hoolitsemisel
Tervendav ja vürtsikas kurkumipiim leevendab külmetushaiguste sümptomeid, stressi ja seedeprobleeme
11 kõige olulisemat toiduainet, mida iga naine peaks sööma
