Alicja Eiliakas on Baltimaades tuntud ja hinnatud heliteraapia spetsialist, professionaalne psühhoterapeut (eksistentsiaalne teraapia, heliteraapia, tantsu- ja kunstiteraapia), gongimeister ja psühholoogiastuudio “Menas Buti” (“Olemise kunst”) asutaja, kes jagab Alkeemia lugejatega oma kogemusi gongide ja helidega.
Kuidas sa jõudsid gongideni – kuidas kõik algas?
Minu teekond gongidega algas üle 8 aasta tagasi, kui me avasime Vilniuses psühholoogiastuudio “Olemise kunst”. Sel ajal tegelesin ma kunstiteraapiaga ja olin keskendunud eelkõige sellele, samuti õppisin ma sel ajal tantsuteraapiat. Kuid juhtus nii, et esimene seminar, mis toimus meie stuudios, oli pühendatud heliteraapiale, gongidele.
Sellisel moel – täiesti intuitiivselt – tuli me ellu esimene gongiõpetaja Tom Tšartorõski, kellest sai meie lähedane sõber ja võib öelda, et nagu pereliige. See oli esimene gongisuplus, mille me koos abikaasa Richardiga läbi elasime ja see avaldas meile kolossaalset muljet. Hetkega tuli teadmine, et just see on see tee, mida mööda ma tahan minna. See on palju sügavam ja võimsam, kui kunstiteraapia, andku kunstiterapeudid siinkohal mulle andeks.
See on kõige sügavam meetod, mis tungib meist läbi, läbistades meie kõige sügavamaid hingesoppe, meie alateadvust. See oli tollal esimene heliteraapia seminar Leedus ja sellest ajast peale hakkasime Tomi sageli enda juurde kutsuma. Mina tõlkisin ja hiljem hakkasime koos seminare läbi viima. Mul vedas, sest ma sain isiklikult tema juures õppida, viies läbi hulgaliselt seminare ja gongisessioone.
Samal aastal me organiseerisime Vilniuses esimese gongide kontserdi. See toimus templis ja oli tohutu sündmus, kogu tempel oli rahvast pungil. Sel ajal inimesed veel ei teadnud, mis on gong. See oli kõigile uus ning väga paljudele jättis see tugeva ja vapustava mulje. Niimoodi tasapisi õppides hakkasime me seminare ja koolitusi läbi viima, kutsudes mitte ainult Tomi, vaid kutsudes ka kõige tähtsamat gongimeistrit Don Conreaux Ameerikast. Nõnda laienes järjekindlalt gongide tee mitte ainult Leedus, vaid ka Lätis, Eestis, Venemaal ja teistes maades.
Kas muusikaline võimekus ilmnes sul juba lapsepõlves?
See lugu on seotud rohkem mu häälega. Minu vanemad ja õed laulsid väga ilusasti. Meie kodus kõlas alati muusika ja see oli ka minu jaoks väga tähtis, aga ma ise ei laulnud.
Huvitav on, et ühel intuitiivse laulmise seminaril, mida me viisime läbi koos Tomiga, ütles ta sellise fraasi: “Kõik on kunagi laulnud. Kõigi jaoks oli ja on hääl väga tähtis. Laulmine – see on meie hinge hääl. Ja kui me praegu ei laula, siis tõenäoliselt on keegi selle sulgenud. Kui inimesed annavad meile hinnanguid, siis mõnikord piisab vaid ühest fraasist, et meid sulgeda – sulgeda uks igavesks.”
Ma ei suutnud seda meenutada, kuni ühel praktikal umbes neli aastat tagasi tuli selline meenutus, kuidas üks minu tädi pillas sellise lause: “Milline ilus madal mehelik hääl on sellel tüdrukul. Temast võib saada televisioonidiktor.” Ma olin 5-6 aastane ja minu jaoks oli see lause jube!
Sellest ajast peale olid mul oma häälega keerulised suhted, ma kaotasin seda sageli ja lapsepõlves põdesin palju kordi angiini. Mõned aastad tagasi, kui me viisime koos Tomiga läbi üht seminari, ütles ta mulle ükskord sosinal: “Aga nüüd hakkad sa laulma koos minuga, palun tõlgi seda, mida ma hakkan laulma, leedu keelde.” Ja ma ei jäänud mõtlema, vaid laulsin temaga koos sünkroonis. Tema laulis inglise ja poola keeles ja mina leedu keeles. Minu jaoks oli see väga võimas kogemus ja see tegi mulle väga palju rõõmu! Pärast aga juhtus katastroof: kui me sõitsime teise kohta ja ma teadsin, et mul tuleb laulda, kaotasin ma taas oma hääle – ja nii juhtus see mõned aastad.
Sellisel moel hakkasin ma tasapisi oma häält avastama, taastasin tundlikkuse ja sünkroonsuse nende läbielamistega, mis minu sees olid.
Te olete abikaasa Richardiga saanud Baltimaade pioneerideks heliteraapia ja gongide alal. Palun rääkige, kuidas oli see alguses ja mis on tänaseks muutunud?
See, mida mina märkan, on võibolla minu idealism, kuid mulle tundub, et inimesed on palju avatumad, palju tundlikumad. Praegu enamus inimesi, kes meie juurde tulevad, pole mitte mediteerijad ja joogid, vaid täiesti tavalised inimesed.
Esialgul oli väga palju vaimustust, aga vahel tekkis ka arusaamatust ja hirmu. Me oleme järk-järgult need helid inimestele omaseks ja tuttavaks teinud. Praegu teavad juba paljud inimesed gonge ning need on väga populaarsed nii Leedus, Lätis kui ka Eestis. Nüüd juhtub ikka väga harva seda, et keegi peale gongi sessiooni räägib: “Ma tulin sellise hea tujuga ja teie rikkusite selle ära nende minoorsete helidega.” Praegu inimesed mõistavad ja tunnevad, et see, mis tõuseb sessiooni ajal üles, on läbielamised, mis väljuvad inimese isiklikust hinge sügavusest ja omaenese alateadvusest. Paljud inimesed töötavad juba alates esimesest gongi-sessioonist teadlikult endaga ja hindavad seda väga. Loomulikult on tänaseks lisandunud juurde palju mängijaid ja gongimeistreid.
Sa viid läbi ka individuaalsessioone psühho- ja heliterapeudina. Milliste muredega inimesed kõige enam sinu poole pöörduvad?
Kui inimene tuleb individuaalsessioonile heliteraapiasse, siis ma küsin alati, millised on tema kavatsused ja vajadused. Inimesed räägivad väga harva oma füüsilistest probleemidest. Võib öelda, et nad tulevad oma hinge tervendamisele, otsivad rahu ja lõdvestust, otsivad iseenda sügavamat mõistmist. Me töötame alati tervikuga, sealhulgas loomulikult ka kehaga.
Ma püüan alati inimestele nii grupi kui individuaalsessioonide ajal edasi anda hinnangutevaba suhtumist, võimalikult neutraalset seisundit ja võtta vastu kõike ümberringi toimuvat kui lihtsalt energiat, mida tasub vabastada ja vastu võtta. Me töötame selliste omadustega, mida me tahame vabaks lasta ja täituda sellega, millega on meile oluline täituda. Minu juurde tulevad sellised kliendid, kuid mulle tundub et see on ühtlasi üldine inimeste vajadus.
Helisessioonide ajal õpib inimene leidma rahu allikat iseeneses. Ta õpib rahunema, lõdvestuma ja tuleb aeg, mil ta enam ei vaja gonge ega helikausse, vaid ta võib lihtsalt istuda, teha mõned sügavad sissehingamised ja leida selle seisundi eneses, sest ta juba mäletab teed sinna.
Sageli juhtub ka, et kaovad migreenid ja valud liigestes. Heli aitab kõikide haiguste puhul, mis on seotud üldise pinge või ka närvi- ja lihassüsteemi ülepingega.
Palun jaga meiega ka oma isikliku gongi-kogemust?
Minul olid sügavad läbielamised gongi-sessioonide ajal, aga kõige eredam kord on seotud kehast väjumisega. See oli siis, kui kord liikus suur helilaine ja üks väga tugev löök tõi mind lihtsalt kehast välja. Ma arvan, et toona mängis Don Conreaux. Enne seda oli mul sageli olnud kogemust, mida me nimetame dematerialiseerumiseks helis – kui kaob kehatunnetus ja me ühineme oma valguskehaga, kui tekib mõistmine, et oled midagi rohkemat – et sina oledki see valgus, jumalik säde ja see, kes jälgib, mis toimub ümberringi füüsilises maailmas.
See kogemus, mida ma mõistan kui oma väljumist kehast, oli nii võimas seepärast, et see polnud lihtsalt füüsilise keha mittetunnetamine vaid see oli kvanthüpe – kui lihtsalt lendad ja näed kõiki maailmu, millest on palju kirjutatud ja jutustatud, ja peale seda tuled tagasi ja tead, et kõik toimub siin ja praegu, pole vaja pingutada ja püüda, kõik toimub just omal ajal.
Mida see minus muutis? Ma ei saa öelda, et seda tegi just see kogemus, see on ilmselt kogutud paljude kogemuste tulemusega, aga minusse tuli väga sügava usalduse tunne. Lihtsalt on vaja olla selles allikas, selles voolus, mis toob minuni selle, mis peab juhtuma, selles kohas, kus ma pean olema ja selle usaldamisele järgneb rahu. Kui ma meenutan end kümme aastat tagasi, siis praegu on minus palju rohkem tasakaalu ning see on seotud helidega.
Sa tuled Eestisse oma helimeditatsiooni seminariga. Kas tõesti võib seda igaüks ära õppida?
Igaüks võib mängida gongidel, kaussidel ja instrumentidel, mida me pakume – need on instrumendid intuitiivseks mänguks ja enamusel neist on võimalik mängida kohe. Igaüks võib mängida meditatsioone ja müsteeriumeid.
Loomulikult selleks, et läbi viia helimeditatsioone ja müsteeriumeid grupile, on vaja eelnevalt läbida teatud tee, mida võib nimetada isikliku ja vaimse kasvu teekonnaks. Ma usun, et see on kättesaadav igaühele. Ma ei tea, kas just igaüks peab õpetaja olema, võib olla on selleks vaja eelsoodumust, aga mängida võib igaüks ja seda tasub õppida, sest see avab elus tohutult suure vaimse- ja loominglise ruumi.
Ma arvan, et see on oluline igale inimesele ja igaüks võib leida oma isikliku instrumendi, mis teda erilisel moel puudutab ja kutsub ning loomulikult võib igaüks laulda. Mõnedele inimestele tundub muusika ja laulmine kättesaamatu kosmosena, sest sellega on seotud palju hirme, enesekriitikat ja enese mittevastuvõtmist. Kuid seda teekonda tasub alustada ja selle poole püüelda. Mitte kohe lavale minna ja teistele laulma hakata, aga laulda iseendale, lähedastele, näiteks lapsele hällilaulu, või läbi oma laulu väljendama armsamale oma valu ja oma rõõmu – see on seda väärt! Oluline on seda endale lubada.
Näiteks Himaalaja helikauss – see on selline instrument, et igaüks võib sellel mängida hämmastavalt kaunilt. See heli kannab ja õpetab meid. Selleks pole vaja muusikalist kuulmist, milllest räägivad muusika õpetajad, sest siin pole vaja esinemise mälu ja peale selle on sedagi võimalik arendada.
Juba mõned aastad käime me koolitustega Eestis. Siinsed inimesed töötavad seminaridel hästi, nad sukelduvad väga sügavale. Kogunevad väga head grupid ja paljud neist inimestest töötavad pärast helidega edasi.
Viimasel ajal annagte te kontserte kogu perega. Kuidas sul õnnestub olla naine, ema ja lisaks veel loominguline juht oma abikaasale ja poegadele?
Ma võin rääkida naistele sellest, mis on seotud helidega ja loomingu kui sellisega. Looming – see on naiselik energia. See on nagu energia voolamine. See on vool. Kümme aastat tagasi oli minus palju enam mehelikku energiat. Kõik, mis ma tegin, tuli minu mehelikust keskusest, püüdlusest midagi saavutada, justkui staccato rütmis. Ja see, mida ma õppisin ja seni ajani õpin, on nimelt olla voolu rütmis. Selles on mulle abiks helimeditatsioonid. Siis kui ma mängin ja loon muusikat, tunnen ma, kuida ma lülitun minngisse voolu, kuidas ma aeglustun ja see energia justkui ujub minust läbi.
Varem ma väsisin väga intensiivsetest sõitudest, kui peale pikka teekonda tuli esineda ja seminare läbi viia. Aga praegu väsin ma palju vähem, just seepärast, et see on voolamine. See on korrapärane jõu voolamine. Ja mingil moel juhatab ja hoiab see vool mind.
Mehed õpivad end ülalpidama teisiti, samm-sammult kasvab nende hoolitsus minu eest, tõenäoliselt tunnevad nad end rohkem meestena. Ma arvan, et heli on väga hea õpetaja.
Teil on programmis samuti peaingel Miikaeli meditatsioon. Mis see endast kujutab ja millised on sinu suhted kõrgemate jõududega?
Minu jaoks on inglienergia väga tähtsal kohal nii mu elus kui ka praktikas. Kaks aastat tagasi õppisin ma Doreen Virtue meetodi järgi ingliteraapiat ja sellest ajast said need energiad, keda ma tundsin enda kõrval ja kelle poole ma intuitiivselt pöördusin, veel enam selgemaks ja lähedasemaks.
Minu jaoks pole inglienergiad seotud religiooniga. See on kosmiline Universumi energia, mis on seotud meie maiste mõõtmetega. Inglid vastutavad paljude aspektide eest, mis on seotud meie eluga – mitte ainult meie vaimse kasvuga, vaid ka Maa hoidmisega. Nende poole tasub pöörduda, sest nad kingivad meile väga palju. Nad on väga helded ja armastavad ja valmis aitama inimest.
Peaingel Miikaeliga on eraldi lugu. Mulle on see energia väga lähedane. Ma pöördun alati oma isiklikes küsimustes peaingli ja tema energia poole, eelkõige kui mul on vaja kaitset või kui mul on vaja puhastada oma sisemist ruumi ja lahti lasta ja andestada. See on suurepärane energia, mis aitab meil vabastada sellised tunded nagu kurjus, armukadedus, kadedus, konkurents – kõik, mida toidab meie ego.
Kui ma olin esmakordselt Indias, Rishikeshis, mida loetakse Šiva linnaks, tekkis mul selline tunne, et Šiva puhastav ja hoidev energia ning peaingel Miikaeli energia – need on väga lähedased, võib-olla isegi üks ja seesama Universumi energia.
Peaingel Miikaeli meditatsioon on väga kaunis. Sel ajal kutsume me ruumi selle väga ilusa kuldse energia. Igaüks pöördub tema poole lähtuvalt oma eesmärgist. See on võimalus vabastada see, mida me tahame vabastada ja kinnitada meis seda, mida on vaja kinnitada. Me võime paluda ka abi: see on hea võimalus töötada paljude aspektidega ja heli tugevdab meie kavatsusi.
Ma ei tee selliseid meditatsioone väga sageli, kuna need minu jaoks on kuidagi erilised ja pühad. Nüüd tuli mul soov jagada seda Eestis, sest inimesed, kes tulevad siin meie kontsertidele ja seminaridele, on saanud meile väga lähedasteks ja kalliteks.
Juba viimased mõned aastad oleme siin Eestis käinud ja iga kord tunnen ma ärevat rõõmu ja soojust, sest tean, et toimub kohtumine sõpradega. Palju sõpru, palju väga sooje ja avatud inimesi ning ma tahan väga teiega seda meditatsiooni jagada.
On olemas stereotüüp eestlastest kui põhjamaa rahvast, kes on oma olemuselt ja suhtumiselt pigem külmad. Minu isiklik kogemus on aga hoopis teistsugune. Võib-olla hoiavad nad distantsi ja lihtsalt niisama kedagi südamesse ei lase, aga kui lubavad, siis tunned end seal väga mugavalt.
Alicja Eiliakasega vestles Lilia Märtmaa
Alicija ja Richard Eiliakase kontserte ja seminari saab külastada Tallinnas, Tervendavate Helide keskuses (Uus 19) sel nädalavahetusel, 27.-29. novembril.
Reedel, 27. novembril kell 19 toimub meditatiivne gongikontsert “Armastuse sära silmades”
Laupäeval, 28. novembril kell 11-19 ja pühapäeval, 29. novembril kell 10-17 toimub seminar “Helimeditatsioonid: loovus ja teraapia”
Pühapäeval, 29. novembril kell 19 toimub peaingel Miikaeli gongimeditatsioon
Uuri lisa kodulehelt www.helide.org ja facebookilehelt facebook.com/alicija.richard.estonia
