Mongoolia pealinn Ulaanbaatar, vana nomaadide linn, mis kuni 20. sajandi alguseni rändas mööda maad ringi. Ulaanbaatar, tõlkes „punane kangelane”, on koduks enamusele Mongoolia elanikest, keda elab siin riigis kokku umbes 3 miljonit. Saabume varajasel hommikutunnil. Vaatamata augusti lõpule on ärkavas pealinnas tunda pikast ööst maha jahtunud karget ja külma õhku. Ulaanbaatar on maailma külmapealinn, kõigist pealinnadest on just siin aastalõikes kõige külmem. Algamas on rännak, kuhu igaüks meist on tulnud avastama killukest maailma. See on ka oodatud paus igapäevasest keskkonnast ja sisseharjunud elust. Siin oleme üksinda ja omapäi. Kõigil omad palved põues, mida reisilt enda jaoks oodata. Meeled peavad igatahes lahti olema ja südamed põksuma, et uues maailmas targalt kohaneda ja oma osa üles leida.
Samal päeval viib Mongoolia siselend meid põhja suunas väikelinna Mörönisse. Ereda päikesega paistavad pilvede vahelt Mongoolia stepimaastikud, kumerad künkad ja lauged mäeveerud. Lennuväljale astudes, kui selja taga lülituvad välja lennuki mootorid, selgineb esimest korda tõsiasi, et oleme kodust 6000 km kaugusel. Lennuväli läheb sujuvalt üle stepiavarusteks, pilk ulatub igas suunas kaugusse. Aga see pole mitte ainult seninägematu maastik kumerate stepiväljadega, vaid hoopiski vaikus, mis võtab kuulmismeeled oma embusse. Horisondi tagant kiirgab kumisevat ja suurt vaikust. Siinsamas lennuväljal oleme justkui hiiglaslikus looduse kontserdisaalis. Iga samm või öeldud sõna kostab selgelt ja sametiselt. Saabusime lõpmatu vaikuse maale, mis jääb meid saatma kogu reisi vältel.
*
Mörön on viimane asum, kuhu toob lennuk ja asfalttee. Järgmisel hommikul algab tegelik rännak. UAZ väikebuss mahutab seljakotid ja kandamid ning kohalik Mongoolia autojuht koos noore, Ulaanbaatari ülikoolis psühholoogiks õppiva giidiga viivad meid teele. Korraga paistab teeääres suurem järv, auto pöörab asflaltteelt maha ja võtab suuna järve poole. Mõtlesime esiti, et tuleb peatus, et siis teekonda jätkata. Aga ei! Järv kadus peagi vaateväljalt. Sõitsime järgmised 12 tundi stepi teeradadel, mis tähendas elu eest õõtsumist ja rappumist konarlikel ja kurvilistel stepiteedel. Mongoolia teed ongi enamasti stepirajad. Ole mees ja hoia siin kõvasti kinni, sest autos ei ole isegi turvavööd. Parimal juhul võid leida mõne sanga või pideme, millest kinni hoida. Sellel pikal kohanemise ja aktsepteerimise harjutusel oli aga rida lõbusaid külgi. Näiteks lõpmatu naljategemine, mis hoidis meeleolu kõrgel või lustakad väikesed improvisatsioonid nagu võimalus oma kätega stepiteedel bussi juhtida. Ja sellises bussis kulub ära iidne meremeeste tarkus: merehaigusest pääsevad need, kes võimalikult palju lamada mõistavad. Tõesti, pikutamine ka kõige uskumatuma rappumise ajal tundub absurdselt vahva!
Suure kingitusena mõjus küla, mis jäi peatuskohana pikale stepiteele. Autojuhi kodus pakuti lõunat. Ilma sillutiseta tänavad ja tahumatu välimusega majapidamised peidavad eneses külalislahkeid ja ilusaid mongoleid. Nad jälgivad muiates oma külaliste kohmakaid ja ettevaatlike liigutusi. Ilusad on iseäranis mongolite lapsed. Ebamaiselt klaarid ja eneseteadlikud silmad, puhas ja õhetav nahk noortel nägudel teevad neist justkui olendid mõnest müütilisest muinasjutust. Ei maksa siis väga imestada, kui mõni neist väikestest tegelastest sulle stepis galopeeriva hobuse seljas vastu kihutab.
*
Öö on Mongoolias eriline. Sellist taevast mujal vist polegi. Nii nagu vaikus on siin kosmose oma, nõnda paistavad ka tähed taevavõlvil erilise selguse ja lähedusega. Tintmust öö muutub pimeduses viibija jaoks aegamisi valgemaks, kuni lõpuks kumab tähevalgus nii heledalt, et võid pilkases pimeduses tasapisi kõndida. Kui aga öö peaks olema pilvine, siis võib kogeda pimedust, mis tõepoolest kaotab ära terve maailma ja isegi su enda.
„Need on metsikud hobused ja püüti teie jaoks täna hommikul stepist!” Nii hüüti hobustega esimest korda kohtudes. Mongolitele tegi see kõik parasjagu nalja. Nende lõbus meeleolu argliku ratsakunsti nähes vist andiski piisavalt tahtejõudu hobuseselga ikkagi ronida. „Võtke ringi peale!” See oli kasulik nõuanne, millele hobused tõesti allusid. Kui hoog liiga rappuvaks ja kiireks läheb, tuleb hobust valjastest ühele küljele tõmmata, mis sunnib teda kurssi muutma ja lõpuks ringitades seisma jääma. Pärast UAZ bussis enam kui kümnetunnist stepisõitu algas liikumine hobustega, kes meid duhkade juurde tõid. Kui su hobusel ei ole lähedal mõnd head sõpra, kes parasjagu galopeerida ja stepis kiiresti ringi tahab joosta, siis on algajatel hobustega liikumine täiesti võimalik. Mägedesse tõusmisel ja veeületusel on nad asendamatud ja intelligentsed olendid, kes tunnevad ära ohutu teeotsa ja jätavad niimoodi ihuliikmed terveks ja jalad kuivaks.
Esimest korda maastikul magades kuulsin stepitagust vaikust nagu vihjamas midagi olulist: „ole tasa, ole vakka.” Loodus annab vaikusega eeskuju. Kõnele ainult seda, mida vaikus ei suuda endasi anda, mida vaikuses ei ole. Kõnele ainult asjadest, mis on väärt vaikust katkestama.
*
Duhkad on põhjapõdrakasvatajad, kes elavad Põhja-Mongoolias stepi, mägede ja taigametsa kohtumisaladel. Duhkad on nomaadid ja ühtlasi ka šamaanirahvas. Perekonna vanim naine on šamaan, kes suhtleb oma kaitseloomade kaudu loodusega, ravib loomi ja inimesi. Ümberkaudsetes metsades-mägedes leidub veel mõnikümmend peret. Kokku võib neid olla kuuesaja inimese ümbruses, mis teeb neist väljasureva rahvakillu. Esimene kohtumine duhkade laagriga oli erakordselt emotsionaalne. Keset metsi ja mägesid oli kivine tasandik väikese järveks kogunenud jõepaisuga. Hobused sammusid aegamisi rivis mäest üles, kuni jõudsime üksteise järel avaramale lagedale. Järveäärsel kõrgendikul seisis kolm püstkoda (tipii), kus askeldas parasjagu duhkapere. Nende ees platsil oli karjas koos mitukümmend suurt sametiste sarvedega põhjapõtra. Esiti mõjus nähtu uskumatuna. Jah, neid me ju olimegi tulnud otsima, aga midagi sellist ei lootnud me ikkagi näha. Justkui ilmutus kusagilt kaugelt, teisest maailmast, seisis duhkade laager me silme ees. Teadmine, et näeme eluvormi, mis püsib sügaval loodusühendusel, sõltub täielikult loodusest ja mis on välja suremas, tekitas erilise tundeseisundi. Nagu näeksime helget, kaduvat viirastust, maa lahkuvat õnnistust. Sellel hetkel alanud rahesadu tekitas põtrade seas rõõmupalangu, nii et nad puseldes dipide ja õue peal häälekalt ringi sebisid, kiigates uustulnukaid dipi sissekäigust uudishimuliku pilguga. Olime korraks nagu maadeavastajad, kes on kokku saanud pärismaalastega. Siin segatakse kokku meie unenäod ja hingevalu ning saadetakse siis laia maailma nagu vihm ja tuul kõikjale tee leiab. Kas tsiviliseeritud kultuur ikka oskab hoida sidet loodusega? Oli tunne, et võib-olla me ei mõista enam hästi oma tunnete ja mõtete alget, nende sünnipaika looduse salakodades. Ei saa enam alati aru oma tunnete mustrist. Selle unustuse tasakaalustamiseks leiutab tsiviliseeritud kultuur oma rohud. Ta aitab unustusest tekkinud teadmatust leevendada kõiksugu mugavuste ja tehnoloogiate varal. Aga seda hinge salapaika, kus kõik alguse saab, kuidas pidada sellega sidet?
*
Taiga ulatus on kujutlusele peaaegu hoomamatu. Mets on lõputu ja ajatu, kõikjal igihaljad nulud ja seedrid. Põlismetsale iseloomulikult on paljude puude tüved kunagistest metsapõlengutest tumedaks kõrbenud. Aga maapinnal laiuvad ka kodust tuttavad taimed nagu põdrasamblik, pohlad või mustikapõõsad. Olgugi, et kõik on palju suurem ja mõõtmatum, siis äkitselt haistavad ninasõõrmed üht kauget ja ebamäärast sugulust. Vana meeleolu, iidne mälujälg, kerkib siitsamast vetruvast samblikuvaibast. Justnagu taiga on Eesti metsadega sarnane taimestiku poolest, nõnda äratavad Mongoolia maastikel elavad põdrakasvatajad ühe aimduse. Siin oleksin nagu kunagi olnud. Mitte päris endana, mitte ma ise. Aga miski minust siiski. Mongoolia on küll kaugel ida pool Uuraleid, ent need inimesed mõjuvad sinusse. Võib olla, et ajahämarustes jooksevad ununenud niidistikud, mis liidavad meid samamoodi nagu sarnaneb põdrasambliku helendav välu Mongoolia taigas põdrasamblikuvaibaga siinsamas Eestis.
*
Duhkad võivad tekitada müstifikatsioone. Šamanism näib millegi kauge ja eksootilisena. Nad võivad paista rohkem muinasjutust kui tegelikkusest. Mida päev edasi, seda enam kadusid isiklikud ulmad ja tekkis inimlik kontakt võõrustajatega. Meie kultuurierinevusi põhjustavad üksteisest lahusolek ja laialipillutatus üle maakera. Aga sümboolsete ja looduslike erinevuste tagant hakkas tärkama inimlik ühendus. Suud ja silmad, mis naeratavad ja pilgutavad ühtemoodi. Duhkad on inimesed, kes loodust oma huvides ei tarvita, vaid elavad temaga ühenduses, mis võib kõrvaltseisjale jääda mõistmatuks. Siin hoitakse ja säilitatakse midagi, milleks suures kultuuris enam justkui aega ei jätku. Kas globaliseeruv tsivilisatsioon jätab alles selle ainulaadse maailma?
*
Läbi une kostuvad esimesed hääled. Öine äge vihm ja põhjapõtrade röhatused on jäänud teisele poole tumma ja pimedat unemüüri. Õnneks ikkagi tuli turgutav uni, mis veel õhtul keset totaalset pimedust ja ligihiilivat külma üsna võimatuna tundus. Magamiskottide ja matkariiete sahinal otsib igaüks oma hambaharja ja kaob ümbritsevasse metsa. Kannan samu riideid juba ei tea mitmendat päeva. Riided seljas ei ole nii nõudlikud, kui võiks arvata. Ihu ja asjad nagu teavad, et rütm on teistsugune, hügieeni tuleb pidada vastavalt võimalustele. Duhkade laagri juures kohiseb mäestikujõgi, mis kärinal allapoole metsavahele voolab. Selge ja külm vesi on igahommikused äratajad. Ühel õhtul õnnestub ennast jões ka pesta. See on paras vägitükk, aga kui ära tehtud saab, siis on tunne topelt rõõmus. Puhas ihu suriseb karastavast veest, mägedes ahhetab õhtukuma ja peakohal keritakse lahti sätendavat taevatelki.
*
Põhja Mongoolias kohtuvad stepid ja Siberi taiga, mis katab siin kõrguvat Sajaanide mäestikku. Retk mägedesse tõi meid viimaks kohale. Karge mäestikuõhk ja soojendav päike. Siin piisab ühest merionovillasest alussärgist, et ennast hästi tunda. Kusagil kohiseb kärestikuline jõevool ja ümberringi laiub punane taimevaip, mis tegelikult on põõsaskasvu kaasik. Ees kõrgub lame tipp, mis alt vaadates oli justkui siinsamas. Ülespoole liikudes muutub mägi igal sammul. Eemal paistev kivihunnik oli tegelikult tunnitee kaugusel. Teisel pool orgu laiutav mäeselg on poole päevatee kaugusel. Ehkki tundub, et võiks minna poole tunniga. Kopsud hingeldavad. Aga see on hea ja oodatud hingeldus! Las nad töötavad ja tõmbavad endast läbi seda puhast ja hõredat mägiõhku. Siin üleval oled justkui ise ka hõredam ja klaarim. Kumisev vaikus läbistab hingematvaid vaateid kümnete kilomeetrite kaugusele. Mäed hoiavad endaga suuri tagavarasid – on mõõtmatult vaikust ja aega. Nad on kogunenud siia pikalt enne inimese ilmumist, kaua enne kiirustava elu pealetulekut ja ilmselt saavad olema ka pikalt pärast seda, kui elu jälle taandub. Elu ja surmavald seisavad mägedes loomuldasa ühenduses. Koged oma kitsa vaatevälja vägevat avardumist. Samas ka salapärast kõhedust elu lühiduse ja hapruse ees. Tuli vaadata kella, päikse nurka ja mitte liiga kauaks unelema jääda. Juba läksidki Oliver ja René minust kaugel ees tagasi allapoole. Olin jäänud ukerdama suurde kiviränka.
*
Hövsgöli järv on tuntud kui Baikali noorem õde, asudes Baikalist 200 km allpool, Mongoolia põhjaosas. Vesi on siin türkiissinine ja sügavale läbipaistev. Kui siin pimedaks läheb, võib taevas sündida imelisi nähtusi. Igatahes juhtus nii, et õhtul jurtast väljaminnes lahvatas hetkeks nagu välk üle taeva. Pilku ülespoole keerates võis näha tulejuga tähtede taustal. Mongoolia taevast oli just rebestanud hele metoriit, mille kosmilised jäänused seal veel mõnda aega jahtusid.
Hövsgöli järve mägised kaldad on ideaalsed mõtisklusteks ja dialoogideks. Siin läks meil Oliveriga tõesti aeg meelest, sest mõte sünnitas mõtte ja nii kulges see dialoog nagu vaba tuul üle sillerdava järvepinna. Aga see ei kuulu edasirääkimisele. Ja nii on rännakutega üldse – mis sinuga eemalolles tegelikult sünnib, mis sa näed ja tunned – see jääb sinusse ja ükski jutt ei reeda päriselt seda salajast elu, mis sind kaugustes puudutas.
Sõprusese olemusest on mõtiskletud juba vanadest aegadest saati. Aga kes siis sõber? Ma ütleks, et sõber on keegi, kes sind hoiab. Jah, võib-olla pole just eriti sügavmõtteline vastus. Kuid mõelgem järele! See ei tähenda, et ta hoiaks sind kätel või kannaks üle hädaoru. Sõber julgustab sind olema sa ise. Seda tähendabki, et ta hoiab sind. Ta hoiab sind endana ja laseb sul ennast avada endana. Sõber ei ole töökaaslane ega äripartner, ta pole elukaaslane või sugulane. Teil ei pruugi olla ühtegi ühist eesmärki, pole huvisid teineteise suhtes. Aga on teineteise hoid ja rõõm sellest, kui igaüks on ta ise. Sõprus on seepärast inimestevaheline nähtamatu tänupidu. Rännata Mongoolias ilma sõpradeta oleks vist peaaegu võimatu!
*
Mongoolia on steppide maa. Mongolitel pole kunagi olnud päris linnakultuuri. Linnas inimene mugandub. Ta võib jääda ilma oma jõust. Mongoolias on vanadest aegadest saati õpitud elama keset looduse vägesid. Inimesest endast peab saama tükike looduse jõudu. Hobused istumise all müdisemas liigutakse kariloomade kannul läbi steppide ja elatakse nomaadidena. Sõltuvus loodusest võib tunduda vabadust ahistavana, aga mongolite silmis helkleb iidne tuli. Kui sa õpid tundma seda ürgset jõudu, mis laiub üle maa, siis ei pea sa otsima endale killukest kodu mõnest erilisest kohast maakeral. Sest kas seda ongi? Kodu on looduses eneses. Kõikjal, kuhu silm ulatub. Kodu, millega ei ole ilmselt kunagi võimalik harjuda, sest tema on lõpmatult suur ja jääb alati selleks. Lõpmatust tuleb tunnustada, sest tema kaudu kulgeb tee Mongoolia maastike südamikku. Siia tuli tõmmata piir. Aeg sai otsa ja tee tagasi pidi algama. Ent helesinise taeva kutse on meil endiselt kaasas. Sinna kaugele – lõpmatuse teise otsa.
René Türk ja Oliver Meikar
Vaata täies mahus Mongooliareisi galeriid fotograaf René Türki kodulehelt rene.com.ee
Vaata Roy Strideri õpetlike ja kasulike reiside kodulehelt www.kulgemine.ee järgmiste eriliste rännakute kohta, näiteks jõulureisile Indiasse dalai-laama õpetustele ja Sikkimisse.
Naudi pildikesi Mongoolia ilust ja põlisrahva dukhade elust:
Alkeemia galeriidel aitab teostuda Fotoluks – vaata fotomaailma võimalusi www.fotoluks.ee
