Vilen Künnapu looming on huvitav kombinatsioon julgetest ning modernistlikest gigantidest – nagu Viru Keskuse uus hoone ja Radissoni SAS hotell Tallinnas ning Tigutorn ja AHHAA Teaduskeskus Tartus – ning millestki, mida iseloomustab ehk kõige paremini mõiste spirituaalne arhitektuur.
Viimast iseloomustavad kirikud, stuupad, kabelid ja mandala printsiibil üles ehitatud põhiplaaniga hooned, mida ta tarvitab kas eraldiseisvate ehitistena või elementidena suuremates kompleksides: vaadakem näiteks Triumph Plaza hoonet Narva maante alguses, mille stuupadega sarnanevad kolm torni vaatavad üle Tallinna kesklinna, või veidi eemal paiknevat Tallinna Metodisti kirikut, mille sihvakas valge torn kolme eelmainituga üle linna pingeliseima piirkonna vaikivat dialoogi pidades energiasambana taevalaotusesse sööstab.
Torne justkui energiakeskustena kasutades, hoonete planeeringutes mandalat põhiplaanina või muid püha geomeetria printsiipe viljeledes, loob Künnapu läbi arhitektuuri linnadesse otsekui energia fookuspunkte. Tornid on tema sõnul kui antennid ja jõu koondumispunktid.
Künnapu väitel on ka inimene nagu antenn, mis vahendab midagi kosmilist ja igavikulist. Inimene peab enese puhul ära tundma selle, mis tema kaudu väljenduda tahab, jäädes sealjuures iseendaks. Vilen Künnapu on sellega hakkama saanud, tal on tema eriomane stiil, seejuures aga tunnistab, et tema maailmapilt on välja arenenud tänu paljude vaimsete õpetajate mõjutustele.
Viimaste aastate jooksul on lisaks arhitektuurile ning kirjutistele väljendunud looming temas läbi maalikunsti – tuues lõuendile selle sama “jõu”, mida ta sõnab tunnetavat pühas arhitektuuris. Künnapu on öelnud: “Kunstniku ülesanne on vahendada maailmale jumalikku valgust, ta on omamoodi preester.” Sealjuures tunnetab ta selgelt kunstniku vastutust selle eest, mida too väljendab.
28. jaanuaril avati Eesti Arhitektuurimuuseumis tema isikunäitus “Kunst, arhitektuur, revolutsioon”, kus leiab valiku tema maalidest, kollaažidest, joonistustest ning projektidest. Näitusesaali keskmes kõrgub tema installatsioon “Punane stuupa” ning taustal näeb mängimas ka vaimsus sinna pealkirja panna, siis oleks see natuke liiga üldine. See revolutsioon meeldib mulle rohkem, on natuke provotseeriv. Aga tegelikult ma mõtlengi vaimset revolutsiooni – mis nagunii toimub, suur teadvuse muutumine inimestes. Eesmärk oli tuua see teadvuse muutumise aspekt ka sellesse näitusesse. Kõik energiavormid, nt stuupad ja muidugi mitte ainult need, ongi osa sellest energeetilisest muutumisest minu nägemuses.
Mis ühendab kunstnikke, arhitekte, vaimseid revolutsionääre?
Tänapäeval on nii, et kunstnikud on omaette kamp, arhitektid on ka omaette kamp ja nõndanimetatud vaimsed inimesed käivad veel oma laagrites ning teevad omi praktikaid ja värke, aga on taas täitsa omaette tüübid. Kuid mulle meeldiks, kui nad kõik hakkaksid koostööd tegema. See on ka näituse pealkirja mõte.
Kas soovid siis seda öelda, et igal elualal võiks selline vaimsus, vaimne ühendus, rohkem läbi tulla?
Jaa, just. Et ei oleks nii, et vaimsed on need, kes käivad uduste silmadega ja klaaskuulikestega pihus; ning siis kuskil on mingid arhitektid, kes midagi mõõdavad ja veel kuskil kunstnikud. Mõtlen, et see võiks olla üks kuidagi. Mina ise olen, ma käin kõigiga läbi. Lähen nõidade juurde, lähen vaimsete juurde – ma olen nagu kodus. Lähen kunstnike juurde – olen kodus. Lähen arhitektide juurde – samuti olen kodus. Seda ma tahangi öelda, see on minu näitus – ma ei taha öelda, mis teistel peab olema.
Võib siis üldistada, et praegune ühiskond vajab vaimsuse revolutsiooni?
Ta vajab jah, ning see toimub juba. See toimub nagunii. Me peaksime olema avatud sellele toimumisele.
Milles see seisneb, milles sina näed seda vaimsuse revolutsiooni väljenduvat?
Kujundlikult, kõige üldisemalt öeldes vibratsiooni tõusus. Meie päikesesüsteem on jõudnud sinna kohta, kus kehtivad uued energeetilised reeglid, kus tume vibratsioon on lõppenud. Me oleme juba uues kohas, kus kõik on positiivne, kuldajastu on juba alanud. Ta ei ole veel kehtestatud, see võtab aega, aga me elame uues ajastus ning kunst ja arhitektuur peaksid vastama sellele uuele ajastule. Nad ei peaks elama selles, mis on juba läbi, mis on hästi kriitiline ja kus on palju negatiivsust. Nad peaksid ikka selle ajaga kaasas olema, kuhu meie päikesesüsteem ja planeet on jõudnud. Me ei peaks olema ajast maas, me peaksime olema ajaga kaasas – kui mitte sellest ees.
Näituse juurde. Jäi silma selline maal, mis näis autoportreena ja mille pealkiri oli Meister. Kuidas sina tunnetad oma rolli meistri või revolutsionäärina? Kas see oled üldse sina selle pildi peal?
Põhimõtteliselt olen. See oli ühel näitusel „Meister ja Margarita”. Ma tegin pildi Meistrist, aga kippus nagu enda poole. Jah, mina olen samamoodi teatavas mõttes valgustööline, inimkonna eesrindlik osake, kes aitab uut valgusemaailma sisse seada. Meil on suurem vastutus ja suurem töökoormus, aga mina soovin olla üks nendest.
Kas on soovitusi, et kui keegi samamoodi tunnetab, siis kuidas ta võiks kuidagi rohkem teha ühiskonna heaks?
Kui ta juba tunnetab, siis ta teab ise, mida teha. Aga kui ta veel midagi ei tea, siis pole tema aeg veel tulnud teisi juhtida. Siis katsugu ise hakkama saada: olgu positiivne, olgu rõõmsameelne, lasku asjadel juhtuda. Teadvus nagunii laieneb, me elame sellisel ajal. Ei peagi rabelema ja jooksma igale poole, igasugustele koolitustele kangesti. Lihtsalt ole puhas ja oota, ning asjad juhtuvad.
Oluline teema sinu puhul on olnud “jõud”. See jõud, mis võib olla arhitektuuris, maalis, vormides – üleüldiselt, kui seda inimestele kirjeldada, siis milles see väljendub ja kuidas see inimesega suhestub?
Kõik on jõud, kogu eksistents ongi “jõud”, energia. Kuskil ta on intensiivsem, kuskil ta on nõrgem ja inimene nagunii tunnetab jõudu. Kõik mis ta ümber on, ongi jõud. Aga kui ta tunnetab seda juba teadlikult, siis on ta juba teadvel ja võib seda jõudu natuke juhtida.
Kuidas seda ära tunda?
Inimesel on võime tunnetada positiivset jõudu ja negatiivset jõudu. Ma ei oska seda hästi seletada. Ühel päeval hakkad tundma ja ongi. Ning kui ei tunne, siis ei tunne. Siis ei ole vajagi seda seletada.
Mis sa arvad, kustkohast see jõud tuleb?
Jumalalt. Need on Jumala mõtted. See kõik tuleb sealt – algallikast. See tuleb sealt, kust tuleb kõik. Tsentrist. Sealt see jõud tulebki. Kõik kokku moodustabki selle jõu.
Kas inimesel on mingi sisemine instrument ka, millega seda jõudu näiteks kunstiteostes ära tunda? Oled öelnud ju, et kui teoses on jõud, siis see teos hakkab tööle, ning kui seal jõudu ei ole, siis see teos ei olegi midagi väärt.
Jah. Kellele on antud, see tunneb, kellele ei ole, see ei tunne veel, esialgu. Võib-olla kunagi hakkab tundma. Aga põhimõtteliselt on seda raske seletada. Mina tunnen seda, ma ei oska seletada. Kes tunneb, see teab.
Kas on mingi viis, kuidas sa seda jõudu töösse paned? Või on see kuidagi loomulik?
See on loomulik. See lihtsalt on nii ja kõik. Mingit viisi ei ole, ei pea mingeid trikke tegema. Mingit hookuspookust tegema ega mingisuguseid loitse lugema. Tunned ja kõik. Ma ei oska ise rohkem midagi öelda.
*
Vilen Künnapuga vestlesid Fred-Erik Kerner, Jürgen-Kristoffer Korstnik ja Maarja Korstnik
Vilen Künnapu arhitektuuri- ja maalinäitus “Kunst, arhitektuur, revolutsioon” on avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis 28.01.2016 – 17.04.2016.
Kuula
Alkeemia galeriid toob lugejateni tehnikarent.ee
