Seitse tähtsat mõtet folkloristidelt:
- Naisel on Eesti ühiskonnas olnud läbi sajandite tugev positsioon.
- Kuni 13. sajandini läks vara abielludes ja lahutuse järel naisele.
- Talumajapidamises olid rollid sugude vahel jaotatud, kuid naine võis vajadusel olla de facto peremees ja perenaine korraga.
- Naised laulsid rohkem neiueas ja vanaduses. Sünnituseas naised avalikult nii palju ei laulnud.
- Regilaulutekstid on naise- ja perekesksed, sest 19. sajandil koguti laule rohkem naistelt.
- Laulik lõi tekste hetkes. See loomine pole võrreldav tänapäeva heliloominguga.
- Eesti naised on läbi sajandite ilmutanud protestivaimu ja julgenud riske võtta.
Naise eriline positsioon läbi sajandite
“Paljud asjad, mis meil pärimuses ja folklooris on, viitavad naise kunagisele tugevale positsioonile,” ütleb perepärimuse uurija Tartu Ülikooli vanemteadur Merili Metsvahi saates “Helikaja”.
Tema sõnul on naise roll siinmail olnud ajalooliselt Lääne-Euroopa omast erinev. Vanemteadur toob näiteks liivi-latgali õiguse 1212. aastast, kus seisab, et nii abielludes kui ka lahutuse järel läheb vara üle naisele. “See seadus tugineb tavaõigusel ja me ei tea täpselt: võib-olla mitte enam iga ühiskonnakihi seas, aga kindlasti varasemal ajal oli naisel väga tugev positsioon. Seda tõendavad ka arheoloogilised andmed ja folkloor,” ütleb Metsvahi.
“Paljud asjad, mis meil pärimuses ja folklooris on, viitavad naise kunagisele tugevale positsioonile.”
Metsvahi peab naise tugevat positsiooni üllatavaks, sest mujal Lääne-Euroopas päris toona vara mees. Kuigi Eestis muutus ühiskond alates 13. sajandist patrilineaarseks (pärandus liikus meesliini pidi – toim.), jäi naise tugevast positsioonist jälgi veel järgmistesse sajanditesse.
Näiteks orjaajal oli taluperenaine oma mehest varakam. Näiliselt peremehele kuuluvad asjad nagu talumajapidamine ühes loomade ja tööriistadega kuulusid tegelikult mõisnikule. Samal ajal kuulus naise kaasvara vaid talle endale. “Kaasavaras oli tavaliselt ka lehm. Kui ta [naine] müüs selle lehma ära, siis see raha tuli naise kätte,” ütleb Metsvahi.
Samuti kuulusid naisele tema veimevakk ning pulmas peiu perelt saadud kingid. Järglasteta abielunaise vara pärandus 19. sajandi alguses naise emale, kui viimane veel elus oli. Kuigi tanu oli abielunaise peakate, tanutati Eestis 18. sajandi lõpus ka vallasemasid.
Tartu Ülikooli dotsent Madis Arukask nõustub, et alates 13. sajandist on Eesti kultuuri mõjutanud patriarhaalse kultuuri surve. Sellest ajast alates läks naine abielludes mehe sugukonda.
“Naisekesksus on ajaloos tagasi minnes tõenäoliselt veel varasem,” ütleb Arukask. “Küllap ta tuleb sellisest soome-urgilikust metsakultuurist, kus inimkultuur on pigem naisekeskne. Meestesfäär on seal tõesti ääreala või metsikus või see äraolek, mida me võime näha tõesti paremini siiamaani mõnede idapoolsete soomeugri rahvaste või üldse idapoolsemate rahvaste juures.”
Arukask osutab, et suurem osa meie regilaulutekste pärineb 19. sajandist, mil Eesti ühiskond oli siiski patriarhaalne. Samas nõustub ta, et naise positsioon on siinmail ajalooliselt eriline.
Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras kinnitab, et meie rahvaluulekogud on mõjutatud oma kogumisajast ehk romantismist. Toona olid Euroopas lauliku ideaaliks meesoost poeedid nagu šotlane James Macpherson Ossian või vanakreeka Homeros. “Naislaulik – see vajab sinna ette seda täiendit “nais-“, aga kui laulikutest räägiti, siis vaikimisi tundub, et just see euroopalik muster oli see, et laulik peaks olema mees,” ütleb Oras.
Orase sõnul osutusid Eestis just naised vanema rahvalaulu hoidjateks, sest nende eluviis oli kodusem. Kui mehed käisid sõjaväes ja vooris ning liikusid üldse rohkem ringi, siis naiste pärusmaaks jäi kodusfäär. Mehed läksid seetõttu rutem üle lõppriimilisele uuemale rahvalaulule, mis toonaseid pärimusekogujaid ei huvitanud.
“Uuemat rahvalaulu hakati palju hiljem koguma. See on ka võib-olla üks põhjus, miks [..] naislaulikud nii võimsalt esile tõusevad meie kogudes,” ütleb Oras.
“Väga palju kohtab ju rahvaluules, kuidas naine püüdis võib-olla kompenseerida nende laulude ja lugudega seda, et talle surutakse patriarhaalset ühiskonda peale.”
Metsvahi osutab, et regilaulu pole siiski alati väärtuslikumaks peetud. Sakslased püüdsid eesti talupoegadele alates 17. sajandist õpetada eesti keelde pandud vaimulikke lõppriimilisi laule, kuid kuni 19. sajandini edutult. 19. sajandisse jääb tema sõnul ka suurem ühiskondlik muutus patriarhaalsuse poole.
“Väga palju kohtab ju rahvaluules, kuidas naine püüdis võib-olla kompenseerida nende laulude ja lugudega seda, et talle surutakse patriarhaalset ühiskonda peale,” ütleb Metsvahi.
Madis Arukask tuleb tagasi sfääride teema juurde ning märgib, et patriarhaalseid malle võeti toona üle ennekõike avalikus sfääris. “Samal ajal kui kultuuri sisemised väärtused on pigem olnud ikkagi kogu aeg ja pikemalt üha edasi ka naiste käes. Võimalik, et siin on tõesti päris palju midagi eesti kultuurile spetsiifilist,” ütleb ta.
Arukask nimetab Põhjasõja järgset aega mehekesksele talupojakultuurile vaenulikuks. “Eesti mehed on väga palju kannatanud. See omakorda küllap on siis […] loomulikult alal hoidnud naisekeskset kultuurisüdant, sealhulgas nende vanade laulude laulmist, kui võtame seda kui ühte eesti kultuuri kvintessentsi.”
Loomise tähendus on muutunud
Janika Oras ütleb, et suulises kultuuris ei saa rääkida eraldi heliloojast ega interpreedist – need rollid on ühes inimeses koos. “Kui sa oled laulik, siis tõesti sa ei saa istuda kuskil ja kirjutada muusikat kellelegi, vaid sa pead looma seda elavas esituses ja sa pead ennast selle elava esitusega kehtestama suure loojana,” ütleb ta.
Madis Arukask nõustub ning täpsustab, et suuline kultuur on kirjakultuuri kõrval väga hetkeline. “Kui me räägime sellest samast loomisest, siis võime ainult metafoorselt kasutada neidsamu mõisteid, mida me tänapäeval näiteks kasutame loovate muusikute puhul. Eks tänapäeva helilooja saab kirjutada, ülekirjutada, redigeerida, teha sootuks teisi tegusid võrreldes suulise kultuuri laulikuga,” ütleb ta.
“Kui sa oled laulik, siis tõesti sa ei saa istuda kuskil ja kirjutada muusikat kellelegi, vaid sa pead looma seda elavas esituses.”
Arukase sõnul on laulutekstide kirjapaneku käigus tekkinud tunnetuslik ebakõla. Laulik suhestas end laulu kaudu teda laulmise hetkel ümbritsenud maailmaga. Kirja panduna mõjub laulutekst tänapäeva lugejale aga absoluutse ja lõplikuna.
“Nüüd on need tekstid ja salvestused meie ees ja me võtame seda kui mingisugust absoluuti oma kirjakultuursest seisukohast”, ütleb ta. “See on absoluutselt vale perspektiiv, aga meil ei ole teist perspektiivi. Nii et tegelikult see on suur mõistatus.”
Oras lisab, et kõik suured laulikud on olnud pulmalaulikud. See tähendas mitmepäevast rituaalset laulmist ning võistlust teise suguvõsa laulikuga. Kumbki laulik püüdis tõestada oma suguvõsa paremust. “See on äärmiselt suur loomeenergia, mis sellisesse olukorda panustatakse ja ka füüsiline energia,” ütleb ta. “Need naised pidid olema väga võimsad igas mõttes.”
Teemaderingi mõttes lauldi Orase sõnul absoluutselt kõigest. Eesti üleskirjutatud rahvalaulude naise- ja perekesksuses näeb temagi kogumisperioodi eripära.
Laulikute soolise jagunemise kohta ütleb Arukask, et pole mingit põhjust arvata, nagu poleks Eestis 300, 500 või 700 aastat tagasi olnud võimsaid meeslaulikuid. “Lõpeks nad olid olemas siiski ka veel 19. sajandil või ka 20. sajandi Setumaal,” ütleb ta.
Oras täiendab, et veel dokumenteeritud ajalgi on olnud teada häid ja tuntud meespulmalaulikuid. Samuti kajastub meespositsioon arvestatavas osas regilaulutekstides. “Naislaulik – minu jaoks sellist ei olegi olemas,” ütleb ta.
Orase sõnul olenes naise roll laulikuna tema vanusest. Traditsioonilises kultuuris oli viljakas eas naine eriti ohustatud – teadust ja meditsiini polnud hädade korral võtta. “Neist ju sõltus see, et kogukond edasi elaks ja neid pidi hoidma,” kirjeldab ta. “Kui on teada keeld, et rase naine ei tohi pulmas laulda, siis on ju loomulik, et teda püütakse sellest äärmiselt energiakulukast ettevõtmisest säästa.”
N-ö kuldseks laulmisajaks oli Orase sõnul noore neiu iga. Ilusa häälega tüdrukud olid kõrges hinnas. Sama kehtis hästi pilli mängivate poiste kohta.
Sünnitamiseas laulsid naised muidugi edasi, kuid vähem avalikes olukordades, ütleb Oras. Abielunaistel olid oma naistepeod, samuti laulsid nad kodus lastele.
Viljakast east väljapääsemist on Orase sõnul traditsioonilises kultuuris positiivseks peetud. “Naine võib siis sotsiaalselt asuda sellistesse rollidesse, mis talle varem seal viljakas eas olid keelatud – liikuda rohkem, väljenduda vabamalt,” ütleb Oras. “Tundub, et see on ka kõige õigem pulmalauliku, selle avaliku rituaali juhi iga. Siis ta on jälle selline suur, nähtav ja avalik laulik.”
Soorollid traditsioonilises kultuuris
Madis Arukase sõnul on teatud soorollid traditsioonilisele kultuurile omased ja paratamatud. Omaette küsimus on, kas need kattuvad alati inimese bioloogilise sooga.
“Traditsioonilisest kultuurist võiks välja tuua mõningaid näiteid, kus teatud ühiskondlik roll eeldab pigem mehelikku käitumist,” ütleb ta. “Kas või selline roll nagu teadja. Võib-olla polegi oluline, kas ta on bioloogiliselt mees või naine, aga tema käitumine peab olema mingis mõttes domineeriv, võimukas. Võib-olla selsamal laulikulgi, kes on teadjaameti kolleeg.”
Metsvahi märgib, et talupidaminegi polnud kahe soorollita mõeldav – peremees ja perenaine täiendasid teineteist. Arukask lisab, et peremehe puudumisel võis naine de facto olla nii peremees kui ka perenaine. “Kui võtame jälle needsamad folkloorinäited, siis jah, muinasjuttudes jääb mulje, et see naine või eriti kui ta on kuri võõrasema, on pealik majapidamises. Tema määrab asju. Seda Tuhkatriinu isa pole kuskil näha,” ütleb Arukask.
Janika Oras võrdleb talumajapidamist väikese kollektiiviga, kus kõigil oli täita oma osa. Mehel ja naisel oli seega võimalik end olenevalt vanusest mitmes rollis teostada. “Eakad naised, nii nagu teadjadki, olid kosjamoorid, olid küla klatšimoorid – neil oli väga palju looja rolle kultuuris üldiselt. Perenaine töötas ju mehega üsna võrdselt ja üsna kohe pärast sünnitamist. Siis olid need vanad naised, kes lapsi hoidsid,” ütleb ta.
“Muinasjuttudes jääb mulje, et naine, eriti kui ta on kuri võõrasema, on pealik majapidamises. Tema määrab asju. Seda Tuhkatriinu isa pole kuskil näha.”
Metsvahi sõnul näitab juba meie keelgi, et peremudel on siinmail olnud Euroopa omast erinev. Indoeuroopa sõna familia viitab inimestele, kes allusid hierarhia mõttes peremehele. Eesti pere seostub aga “pärimisega”, mitte hierarhiaga.
Arukask võtab teema kokku mõttega, et soorolle ei pea võtma ahistavatena. “Nad on vastupidi võimalused ennast identifitseerida kultuuris, oma elus ja oma elu erinevatel etappidel,” ütleb ta.”
Naised riskivad rohkem?
Saatejuhi küsimuse peale, kas naiste julguses valida tänapäeval nii riskantne amet nagu helilooja peegeldub meie juurte mõju, vastab Arukask, et nii võib asi tõesti olla.
“Kultuuris on oma mustrid,” ütleb ta. “Need mustrid kanduvad edasi läbi sugupõlvede, eriti läbi perekonna. […] Kui meie jutuajamine algas naisekesksest tugevast inertsist eesti kultuuris, siis võiks vastata, et jah, siin see välja paistabki ka tänapäeval selles, et naised võtavad ühiskondlikus elus, ühiskonna silmis kaalukaid, vastutusrikkaid rolle nagu looja roll […] ja teevad seda väga sisuliselt.”
Metsvahi toob eesti naiste tugeva selgroo kohta näiteid ajaloost. Kui mehed läksid 18. või 19. sajandil mõisa millegi vastu protestima, läksid naised nendega kaasa. Samuti ei allunud naised 18. sajandil Tallinna asehaldurkonna korraldusele keelata vallasemade tanutamine. “See oli just naiste protest, kuigi seadusesilmis oli mees see, kes peret pidi esindama,” ütleb Metsvahi. Ta nõustub, et teatav järjepidevus eesti naiste riskivõtmise julguses on olemas.
Lõpetuseks leiab Madis Arukask, et vaatamata soolisele palgalõhele peavad Eesti naised muu Euroopaga võrreldes tänapäevalgi üsna mehiseid ameteid. “Kui vaatame tõesti Eesti ühiskonda kui soomeugrilise põhjaga ühiskonda, siis näeme, et naised on sageli rollides, kus kusagil Kesk-Euroopas naised eriti kunagi ei ole. Müüjad või baarmenid, raha juures, sellistes ametites. See on minu arvates väga spetsiifiline matrilineaarse põhjaga kultuuridele,” ütleb ta.
Allikas: Meie esiisade jälgedes: milline on õige eesti mees ja eesti naine?
