“Floating on võimalus võtta aeg maha ja leida mõned minutid enese jaoks. Võimalus astuda korraks välismaailmast sisemaailma, avada uks heade ideede ja loovuse juurde, raputada maha võõras ja leida üles oma,” seisab Eestis toimetava hõljumiskambri kodulehel ning see on üsna täpne kirjeldus.
Tallinnas Süda tänaval asub tore rahulik kohake, kus saab mõneks ajaks – tunniks-pooleteistkümneks – unustada oma argielu ja välismaailma sahmimised ning minna mõnusale sisemisele rännakule. Avastusretkele, mis on täiesti puhas kõikvõimalikest substantsidest ning mõjub seejuures veel ka oma lõõgastava mõju tõttu ka tervistavalt.
Praktilisest küljest on floating keskkond: üks kamber, milles on soolane vesi, mis sind kannab ja milles hõljud; pimedus – kui sa nii soovid – ja vaikus, mis lasevad puhata ja võimaldavad meelel avada uusi uksi. Ühtlane temperatuur kambris kaotab piiri vee ja õhu vahel ning laseb segamatult lõõgastuda.
Nimi floating on alternatiivnimi teaduslikule nimele REST (Restricted Environmental Stimulation Technique). Floating kambri leiutas doktor John C. Lilly 1954. aastal ning on oma katsetustest kirjutanud mitu raamatut. Praegusel ajal on kambrite kasutusala väga lai, näiteks kasutatakse floatingut meditatsiooni ja lõdvestuse jaoks ning alternatiivmeditsiinis ning muidugi on seda kasutatud teadvuse seisundite uurimiseks sobiva keskkonnana.
Olles aastaid teadvuse teemade huviline ja uurija, vaatan mõnemeetrisesse suurde plastist kapslisse sisse elevusega – flõutija astub tavamaailmast välja oma väikesesse minikosmosesse, kus saab ilma välismaailma mürata rahulikult omaette olla. Ruumi on sees piisavalt, avarusepuudust pole vaja karta ja pealegi ollakse seal sees pimeduses, et sisemine avarus saaks täies ulatuses lahti rulluda. Karta pole vaja ka selliseid väikeseid hirmukesi, nagu “appi äkki ma jään magama ja upun ära!” – see on üsna võimatu, kuna vesi on vaid paarikümne sentimeetri kõrgune ning vannivees olev 350 kg Epsomi soola muudab lahuse kehast nii palju tihedamaks, et sa tõused pinnale nagu kork – nägu jääb veest välja, kõrvad aga vee alla. Epsomi soolal ehk magneesiumsulfaadil on lisaks pinnalhoidmisele ka muid kasulikke toimeid: stressi vähenemine, une ja keskendumisvõime paranemine, verevarustuse suurenemine lihastes ja nahas, lihaste ja närvide töö paranemine, põletike leevenemine, hapniku kasutuse ja toitainete imendumise paranemine, mürkide väljutamine, heaolutunde suurenemine, naha seisukorra paranemine jne.
Võimalus täielikult lõdvestuda
Tänapäeva pidevast pingest üleküllastunud maailmas on väga suur osa hädasid tingitud stressist – meie keha on liiga suure osa ajast aktiveeritud võitlusvalmiduseks ja see kurnab inimest nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tervisespetsialistid ja -teadlased rõhutavalt pidevalt seda, kui oluline on vähendada pinget ja stressi oma igapäevaelus, leida kõikvõimalikke võimalusi, et lõdvestuda, et keha ei vaevleks stressihormooni kortisooli üledoosis. Floatinguvannis on selleks loodud suurepärased tingimused – oled vaikuses ja rahus, pimeduses ja vees – turvaline ja toetav keskkond nagu omal ajal ema üsas.
Algul võib vees hõljumisega kohanemine võtta mõned minutid aega. Mul tekkis näiteks tunne, et pea võib vajuda liiga taha või kael on pinges, aga kui end teadlikult täielikult lõdvaks lasta, siis on väga meeldiv tajuda seda, kuidas vesi kannabki ning kogu su keha ongi täiesti vabalt ja saab täielikult lõdvestuda. Ja see on omamoodi rõõmustav kaif – sa hõljud mõnusas soojas sind hästikandvas vees justkui eikuskil! Oled täiesti vaba välisest füüsilisest maailmast! No muidugi on vesi nagu meie kehagi ikkagi maine nähtus ja kehaliselt tajutav, aga sedalaadi vabadust tavaliselt ringitatsudes ikkagi ei koge. Ja juba selle vabadusetunde ja lõdvestumise ning turvalise pimedusega tekib mingi eriline rõõmulaine.
Meelerännakutele sisekosmose avarustesse
Kuna floatinguvann on suurepärane keskkond nn sisetööks, siis võib seal tõesti tegeleda millega iganes, mis puudutab meie sisemaailma avastusretki. Mina otsustasin lasta vabaks ka oma meele ja mitte mõelda, mitte püüda esile kutsuda mingeid nn “trippe” ehk meelerännakuid, mitte tegeleda mingite teemade ja probleemide lahendamisega (mis ikkagi aktiveerib ka mõtlemise), vaid jõuda võimalikult rahunenud meditatsiivsesse seisundisse ja lihtsalt olla ja kogeda.
Ja kui inimese mõte on vaibunud, meel rahunenud, siis hakkavadki sisekosmilised avarused end ilmutama. Vaikselt rulluvad lahti erinevad vaated, osad maised, teised ebamaised, tärkavad teemad ja tekivad taipamised, saavad avalduda inspiratsioon ja intuitsioon, rahu ja vaikus. Püüdes kogu aeg säilitada teadlikkust selle kõige käigus sisemuses toimuvast on hea ilma kaasahaakumiseta jälgida, kuidas toimetab meie meel.
Kaldun arvama, et isiklikke sisekaemuslikke meelerännakuid ja erinevaid muutunud teadvuse seisundeid ei olegi võimalik tavalisel moel sõnade kaudu edasi anda. Me saame küll justkui visandada mingite tundmuste ja kogemuste kirjeldusi, aga kogemust ennast saab ainult kogeda. Niisiis pole mul mõtet siin jutustada, et siis ma nägin seda, seejärel toda, siis käisin siin ja seal, siis oli selline olek, kus midagi ei olnudki, seejärel tulin tagasi, siis läksin edasi, vahepeal trehvasin teda, seejärel ilmutus tema, korraks kangastus see vaade, millest tekkis too taipamine, siis läksin sügavamale, seejärel tõusin pinnale ja nii edasi. See oleks ehk tore pikk jutujada erinevate värviliste piltide ja lugude kirjeldusest, aga lugejale ei anna see suurt midagi, küll aga kogejale.
Kel vähegi on huvi oma sisemaailma avastamise ja teadvuse ning selle seisundite uurimise vastu, siis floating on mu meelest üks lihtsamaid ja ka mõnusamaid viise käia aeg-ajalt kaemas, et mis meis siis ikkagi täpselt toimub. Isolatsioon välisest mürast ja mõjuritest, võimalus turvalises keskkonnas mõnusalt hõljuda ja täielikult lõdvestuda loovad juba nii hea eeltingimuse, et meele rahunemine on väga palju lihtsam kui tavaliselt.
Seansi käigus olin vahepeal nii lõdvestunud seisundites, et tundsin end väljudes täiesti puhanuna ja laetuna. Keha oli kerge ja mõnus, hea vaba tunne. Ja meel oli rõõmus – nagu allolevast Michael Hutchinsoni tekstist lugeda saab, tekitab floating teeta-sagedusel ajulaineid ja õnnehormooni endorfiini ning seda oli tõesti tunda veel terve päeva. Sain sealt lisaks lahedale kogemusele ka mõned head taipamised ja loovad ideed, natukene seiklust ja rohkelt rahu.
*
Floatingu seitse teooriat
Floating-laboratooriumides on juba aastaid uuritud, kuidas floating oma mõjusid saavutab. Põhjaliku teejuhise antud teema kohta on kirjutanud Michael Hutchinson ning järgnevad teooriad kodulehel ajulained meditatiivsesse seisundisse sisenemise hetkel, näitas, et neli meditatiivset platood (alfalt kõrgemale teeta-tasandile) olid vastavuses munkade vaimse seisundi ja Zen-treenigule pühendatud aastatega. Mungad, kel oli rohkem kui 20 aastat mediteerimiskogemust, genereerisid kõige enam teetalaineid – nad ei jäänud magama, vaid püsisid vaimselt erksad. Kuna aga enamik meist ei ole nõus selle saavutamiseks 20 aastat mediteerima, siis on hea teada, et mitmete hiljutiste uuringute kohaselt (Texas A&M Ülikoolis ja Colorado Ülikoolis) suurendab floating teetalainete teket. Floating-kambri kasutajad sisenevad kiiresti teeta-seisundisse, olles samas ärkvel ning teadlikud kõigist oma erksatest kujutluspiltidest ja loovatest mõtetest, mis nende peast läbi käivad, ning pärast kambrist väljumist jätkab aju loovust soodustavate teetalainete genereerimist kuni kolm nädalat.
Vasak ajupoolkera/parem ajupoolkera
Vasak ja parem ajupoolkera funktsioneerivad täiesti erinaval viisil. Vasak ajupoolkera tegeleb pisiasjadega, töötleb detailset informatsiooni, analüüsides seda osadeks võetuna. Parem ajupoolkera seevastu paneb detailid tervikuks kokku; see töötab seaduspärasusi ära tundes – haarab kiirelt nii visuaalselt kui intuitiivselt terviklikku informatsiooni. Tihti kipub meie kultuuris enamhinnatud ja -kasutatav domineeriv ja analüütiline vasak ajupoolkera oma informatsioonimüraga varjutama parema ajupoolkera peenemat informatsiooni. Hiljutised uuringud aga näitavad, et floating suurendab parema ajupoolkera funktsiooni. Floating lülitab välja välised mõjutajad ning sulgeb meid nii otseselt kui piltlikult pimedusse – ja äkki laiub meie silme ees kogu universum kõigi oma tähtede ja galaktikatega. Või nagu aju-uurija dr Thomas Budzynski Colorado Ülikoolist on öelnud: “Floating-kambris hüppab parem ajupoolkera välja ja hüüab “Juhhuu!””.
Kolm aju
Viimase 25 aasta jooksul läbiviidud uuringute põhjal on USA Riikliku Vaimse Tervise Instituudi juhtiv ajuteadlane Paul MacLean toonud veenvaid tõendeid selle kohta, et inimese ajul on 3 psühholoogilist kihti, millest igaüks vastab ühele etapile meie evolutsiooni ajaloos. Selle “ajukolmainsusteooria” kohaselt nimetatakse vanimat kihti roomaja ajuks ning see juhib ürgseid enesealalhoiu, paljunemis- ja jätkusuutlikkuse funktsioone. Roomaja aju kohal asub n-ö siseaju, kust tulevad kõik meie emotsioonid. Ajuosadest kõige hiljem arenenud on selle käärulise hallolluse nn “mõtlev kaaneosa”, mida nimetatakse neokorteksiks ja kust pärinevad abstraktsed, kognitiivsed funktsioonid: mälu, intellekt, keeleoskus ja teadvus.
Kuigi eri ajuosadel on ka mitmeid kattuvaid funktsioone, on nad siiski väga erinevad nii keemia, struktuuri, toimingute kui ka ülesehituse poolest. Kolm aju peaks ju olema parem kui üks, kuid kahjuks ei ole mingi laastava disainivea tõttu ühendus ja kooskõla neokorteksi ja kahe vanema ajukihi vahel piisav. Selle puuduse tõttu on kõrgema ja kahe madalama ajukihi vahel pidevad lahknevused, mida MacLean nimetab skisofüsioloogiaks ning mida meie tunnetame vastuoluliste impulsside näol: mitteteadlik ja teadlik, metsik ja tsiviliseeritud, himur ja armastav, rituaalne ja sümboolne, ratsionaalne ja verbaalne. Vahel siiski tegutsevad ajukihid harmoonias – neil harvadel elujõulistel hetkedel, mil keha ja vaim ühinevad ning meie teod on sundimatud ja spontaansed. Taolisi täiuslikke hetki on aga raske ette ennustada. Nüüd on tõendeid selle kohta, et tänu suurenenud sisemisele teadlikkusele ja vähenenud keha tunnetamisele soodustab floating aju vertikaalset tööd, s.t tugevdab sidet ja harmooniat ajukihtide vahel. Arvatakse, et floating võimaldab meil saavutada neid nn täiuslikke hetki just siis, kui me seda ise soovime.
Neurokemikaalid
Neuroteadlased on hiljuti avastanud, et aju on endokriinne organ, mis eritab hulgaliselt meie käitumist mõjutavaid neurokemikaale. Meie aju eritab hormoone, mis muudavad meid õnnelikuks, rahutuks, masendunuks, häbelikuks, seksikaks jne. Igaüks meist tekitab nimetatud kemikaale erinevates kogustes: näiteks inimesed, kes tekitavad rohkem endorfiine – looduslikke opiaate – kogevad rohkem naudingut kui need inimesed, kes neid vähem tekitavad.
Katsed näitavad, et floating suurendab endorfiinide teket ning samas vähendab oluliselt stressitekitavate neurokemikaalide hulka, nagu adrenaliin, norepinefriin, ACTH ja kortisool – need on ained, mis võivad tekitada pinget, rahutust, ärritust ning mida seostatakse selliste vaevustega nagu südamehaigused, ülepinge ja kõrge kolesteroolitase. Veel üks teooria neurokemikaalide kohta on n-ö “üsasse naasmise”-teooria, kuna lapseootel naise keha tekitab keskmisest 8 korda rohkem endorfiini. Kui inimene lebab floating-kambris tihkes ja soojas soolalahuses, pimedasse suletuna ning ta keha tuikab ühtlases rütmis ja aju tekitab endorfiine, siis on võimalik, et alateadvuses kerkivad esile mälestused sünnieelsest ajast. Seega ei ole mingi juhus, et ühe floating-keskuse nimeks on pandud “The Womb Room” – “Üsaruum”.
Biotagasiside
Biotagasiside uuringute põhjal teame nüüd, et inimesed on võimelised õppima pea iga oma keha rakku teadlikult tahtele allutama. Protsesse, mida kaua aega peeti tahtmatuks, nagu ajulainete rütm ja ulatus, tervenemine, vererõhk, südamelöökide kiirus ja tugevus, hingamiskiirus, silelihaste pinge ning hormoonide ja neurotransmitterite eritamine, arvatakse nüüd olevat ohjatavad. Biotagasisidemasina tööpõhimõte on järgmine: see võimendab kehas iga väiksematki muutust, millele hetkel keskendutakse, ja niiviisi on võimalik ennast väliskeskkonnast välja lülitada. Selline välise stiimuli väljalülitamine on just see, mida floating-kamber kõige paremini teeb – see töötab peaaegu nagu “orgaaniline” biotagasisidemasin, kambris on iga füüsiline aisting võimendunud ning puuduvad välised segajad, seega võime me sügavalt lõõgastuda ja keskenduda ükskõik millisele kehaosale või organismi süsteemile.
Homöostaas
Inimese kehal on äärmiselt tundlik enesejälgimis- ja isereguleeruv süsteem, mis teeb pidevalt tööd selle nimel, et säilitada organismi homöostaasi – tasakaalu, harmoonia ja stabiilsuse optimaalset seisundit. Eelnevat arvesse võttes võime stressi defineerida kui meie sisemise tasakaalu lõhenemist, loomuliku homöostaasi häiritust. Uuringute kohaselt on floating’u tugevaimaks toimeks selle võime viia keha tagasi homöostaasiseisundisse.
Kui me vaatame vaimu ja keha ühtse süsteemina, siis on selgelt näha, kuidas välised stiimulid pidevalt õõnestavad selle süsteemi tasakaalu – iga müra, iga temperatuuriaste, mis on kõrgem või madalam meie optimaalsest kehatemperatuurist, iga uus inimene, keda kohtame, ning kõik, mida me näeme või tunneme, võib häirida meie homöostaasi. Kambrisse sisenedes lõpeb aga kohe enese pidev kohandamine väliste stiimulitega. Kuna puuduvad välised ohud ja pinge kohaneda väliste sündmustega, võib süsteem pühendada kogu energia oma normaalse seisundi (s.t tervise, elujõu, entusiasmi ja elurõõmu) taastamiseks.
*
Kindlasti on samalaadset seisundit hea saavutada öise tähistaeva all soojas järvevees hõljudes, aga minu kui linnakeskkonnas aktiivset elu elavale inimese jaoks oli floatingukogemus nagu väike võimas minipuhkus, millesse oli kontsentreeritud väga mitmeid komponente: vesi, pimedus, soojus ja lõdvestus ehk nn ülal mainitud turvaline üsa-kogemus; meditatiivne seisund ja meele rahunemine; tavateadvuse argiseisunditest väljumine ja sellest tulevad mõned värvikad vaated ning ka lihtsalt mõnus kehaline virgutus. Juba ootangi järgmist hõljumist.
Autor: Marta Klaar
Uuri lähemalt Tallinnas Süda tänaval asuva floatingu võimaluste kohta Kingitus.ee lehelt
Selles valges floating kambrikeses saab inimene rahulikult oma sisemaailmas rännata.
