Mina olengi kanaema
Sain vanemaks, aga beebivaimustus ei tabanud mind kunagi. Märkasin, et teistele justkui meeldivad imikud, nii kui kuskil beebit näevad, kohe suu pruntis ja ninnu-nännu, tahavad neid näppida, sülle saada, imetleda-vaimustuda ja mida kõike veel. Kui keegi oleks mulle imikuga lähenenud, oleksin vist eemale tõmbunud ja ehk isegi õudusest minestanud. Õnneks reaalselt keegi mulle võõraste imikutega ei lähenenud ja toona polnud veel ka sotsiaalvõrgustikku, kus teiste imikutele kohustuslikke laike laduda. Seda ma ehk kohusetundest oleksin ikka teinud, sest isiklik imik on ju lapsevanemale ikka alati maailma kõige mõnusam ja selle imiku kohta ei tohi ühtegi veidrat nägu teha või midagi muud peale pluti-pluti kommenteerida. Etikett oli mul selge.
Rasedus tundus mulle võigas. Ja kui aus olla, siis selles vallas pole mu arvamus muutunud, ega see mingi mõnus asi minu silmis pole endiselt, kuigi mul endal midagi hullu polnud, sain hakkama, ei oksendanud, magasin enamiku ajast. Mõnikord tegin lõunauinakuid, mõnikord läksin magama juba õhtul kell viis. Et mis mõttes võigas? Sinu sees kasvab teine inimene, minu jaoks on see päris räige invasioon, mitte ei tundu ülima õnnistuse ega õndsusena. Nüüd võib mõni küsida: aga milleks siis üldse emaks saamise tee ette võtta? Sest põhimõtteliselt ma ju vanaemaks tahtsin saada, eks? See tähendab, et ega ma lastevihkaja polnud, lihtsalt mulle ei meeldinud mõte rasedusest ja imikutest, kuid see on uue inimese elus siiski paratamatu, aga õnneks üsna lühike periood. Tuleb see lihtsalt üle elada ja sealt edasi on jälle tore. Ega siis sellepärast saa elu elamata jätta, kui tead, et ühel päeval sured nagunii, eks? Mõned asjad on lihtsalt paratamatus, millega tuleb leppida.
Nii juhtuski, et lapse sain ma nii-öelda viimasel minutil. Selleks ajaks, kui ma rasedusest teada sain, olime elukaaslasega tegelikult juba lahku minemas, minu algatusel olime lahkuminekust korduvalt rääkinud. Pärast lapseootusest teadasaamist oli esialgu veel kõik rahumeelne, kuid siis oli suve algus ja mees lihtsalt kadus, nädalateks. Eks ta kujutas endale ette, et tuleb tagasi, aga siis enam polnud kohta, kuhu tulla, sest olin otsustanud. Laps tuleb, mees läheb.
Ma teadsin kuskil kuklapoolel juba varem, et juhul kui ma saan emaks, saab minust ilmselt nn “kanaema”, et lapse huvid on ikka esiplaanil. Varem ei olnud ma valmis selleks, et täielikult uuele inimesele pühenduda, nooremana polnud oma eluasetki, vahepeal jälle polnud õiget meest, no ja ega lõpuks ju samuti ei olnud, aga siis polnud enam ka aega järel, et veel kaua mõelda ja oodata. Sõbrannad, kes olid riburadapidi lapsi saanud, muudkui küsisid ja seletasid, et vaat laps ikka peab olema, et mees on või ei ole, aga ikka laps…
Ühesõnaga, mehe lõin välja, lapse jätsin alles, olin üksi rase, enamasti magasin. Õhtul väljas, seltskonnas, käisin selle üheksa kuu jooksul umbes-täpselt kaks korda. Üks kord oli näituse avamine, teine kord Türgi saatkonna vastuvõtt, mõlemalt jõudsin koju kella üheksaks, et kohe magama viskuda.
Raseduse lõpu poole oli eriti õudne see, kui titt kõhus luksus, ja päris lõpus oli ikka juba nii kõrini sellest padjavirna otsas magamisest ja külili tossude jalgasidumisest, et viimasel kuul muust ei mõelnudki kui et aaaa, saaks juba läbi! Saigi, täpselt ennustatud ajal. Mu laps pidi sündima planeeritud keisrilõikega, kuid otsustas saabuda päev varem, nii et keisrilõige küll tehti, kuid selleks ajaks oli uus inimene juba valmis ja märku andnud, et nüüd tuleb ja saagu, mis saab.
Mul oli õudne hirm. Aga Aura sündis pühapäeva hommikul ning kõik oli tüüne ja rahulik, raadiost mängis indiaanihõimu laul, mille sõnum oli, et soovin sulle head tervist ja rikkust, ja lõppude lõpuks midagi väga hullu polnudki. Titte anti kohe näha ka, seda nägemise tunnet täpselt kirjeldada küll ei oska, pigem oli see niisugune: ahah, näe, selline siis ongi. Ja muidugi kergendus, et täitsa normaalne, polegi mingi ufo ega sündroomiga ega …
Ah, ma ilgun niisama, ärge pange tähele. Kui ikka oled üksi rase ja üksi saad emaks, siis pead olema kohati sarkastiline, enda üle ilkuma ja asju pisut musta huumoriga vürtsitama, muidu tuleb depressioon, kannatused ja vaev.
No ja siis ma olingi ema. Kanaema, nagu selgus õige pea. Muidugi, lisaks sellele, et ma olin rasedust võikaks pidanud, ei suutnud ma kuidagi ette kujutada ka seda, kui võigas võiks olla last rinnaga toita, aga sellega ei olnud mul lõppude lõpuks üldse mingit probleemi. Aastaseks saamiseni ainult rinda saigi ja siis veel aasta takkatippu (seda poleks ma varem endast küll uskunud, aga nii lihtsalt kujunes). Rinnaga nii kaua toitmine: kanaema!
Lapse esimesel eluaastal hakkasin ma välja koolitama vanaema, ehk siis oma ema. Tuli välja, et ka tema alguses kartis imikut! Kuigi endal kaks last suureks kasvatatud. No muidugi aastaid ka palju möödas juba, võib mõista. Esialgu oli meil süsteem selline, et vanaema käis valvamas siis, kui beebi magas. See oli meil enam-vähem kella pealt paigas ja kui lapsel oli päeval kolm tundi und, siis selle aja istus tema juures vanaema. Mina käisin samal ajal näiteks poes, ise kartsin, et mida õudset kõik vahepeal võib juhtuda, lähen koju, laps surnud! Ma küll püüdsin neid mõtteid eemale peletada, kuid ikka need kuidagi hiilisid ligi, jäid küll lõpuni mõtlemata ja vaimusilmas ma midagi ette ei kujutanud, aga hirmsate stsenaariumite varjud siiski luurasid kuklapoolel. Õnneks on tänapäeval olemas internet ja ma olin lugenud, et see on normaalne. Aga ikkagi, linnuke kastis “kanaema”, jälle.
Lapse imikuiga möödus minu jaoks uneaegade vangistuses. Vanaema käis küll meil peaaegu iga päev, esimesel aastal põhiliselt küll vaid siis, kui plika magas, aga asi seegi. Aura magas korralikult kolm tundi jutti, kuni ühel päeval hakkas magama poole tunni kaupa … Üldiselt kogu see imikuiga enne aastaseks saamist oligi umbes selline, nagu ma olin ette kujutanud. S.t et täpselt nii õudne. Oli magamata öid, zombilaadseid päevi, juhtus seda, et pidin šampoonise peaga duši alt välja jooksma, et ei saanud ise üldse midagi süüa, peale jogurti vms valmistoidu, sest polnud aega endale normaalselt süüa teha. Lapsega kuhugi eriti minna ei saanud, sest igasugune sõit, olgu takso, tramm või buss, ajas teda oksendama (mul oli lapsena sama jama). Ja nii me siis tiksusime, ma tassisin teda kandelinas, vahepeal kärutas mamma (vanaema), siis jälle mina. Päevad koosnesid uneaja ootamisest ja muudest ootamistest. Hakkaks ometi keerama, hakkaks ometi pead tõstma, hakkaks ometi roomama, hakkaks ometi kõndima … Eks ta hakkaski, kenasti õigel ajal, aga see ootus oli piinarikas, juba minutid venisid, kuudest rääkimata!
Keegi eriti külas ei käinud, sest uneajad olid, nagu olid (kanaema), last ma ringi solgutada ei tahtnud reisihaiguse tõttu (kanaema). Liitusin siis ajaviiteks Facebookis grupiga, kus olid samal aastal sündinud laste vanemad (kanaema), kogu mu meelelahutus väljaspool kodu olid toidukauplus ja hommikused kinoseansid, kuhu ma siiski läksin ilma lapseta (ei ole kanaema), sest beebikino ma põlgasin küll ära kui hirmsa tüütuse, kus filmi ju õieti vaadata ei saagi. Aga kui meil poleks olnud vanaema, siis ilmselt oleks ka beebikino kõlvanud, sest kinoni oleksin ma suutnud ilusa ilmaga kodust jala kärutada.
Kogu selle imiku kantseldamise keskel ei osanud ma ennast ikka veel nagu emaks pidada. Seda, et ma vist olen lausa kanaema, sain teada umbes siis, kui oli aeg hakata mõtlema sellele, et äkki paneks Aura lasteaeda. Lasteaeda ei tahtnud ma teda eriti panna, kindlasti mitte esimesel võimalusel. Sest ta oli ju nii väike ega osanud veel õieti rääkida, heal juhul mina ja mamma saime aru, mida ta öelda tahtis (kanaema). Samas tööle tuli minna (ei ole kanaema). Aga mu töö oli selline, et ma sain seda teha kodust (kanaema). Seega läks käiku uus süsteem: minu töö ajal hoidis vanaema last minu kodus. Sest kui te kujutate ette, et kodus töötamine on selline asi, mida saab teha muude asjade kõrvalt, siis ega see ikka päris nii ei ole, et kirjutad ja toimetad nii, et samal ajal mini-inimene jala otsas ripub, endale teises toas asju kaela tõmbab või niisama karjub, sest ei taha üksi olla. Selleks ajaks oli ka vanaemast kasvanud kanavanaema ja nii me siis hoidsime kahekesi väikest Aurat, aeg-ajalt siiski ka tänitades ja teineteise peale vihastades, sest meile mõlemale oli ju vahepeal puhkust ka vaja. Aga saime hakkama.
Vahepeal oli laps hakanud rääkima, kõndima, jooksma, saanud kaheaastaseks. Ja siis mind koondati töölt ära. Kuigi terve selle aasta jooksul, mil ma olin pärast ema -“puhkust” tööl olnud, olin võtnud ainult ühe haigusepäeva ja seda ka seetõttu, et ma olin tõesti ise nii haige, et ei saanud arvuti taga istuda. Nojah, ja siis lõpuks jõudis mulle täie laksuga kohale, et krt, ma olen ju ema. See oli murelaviin, mis peale vajus. Üks sõbrants oli mulle öelnud, et kui lapse saad, siis on rõõmu muidugi ka, aga muretsed kogu aeg. Ja siis jäädki muudkui muretsema. Ma olin muidugi juba varem igasugu asjade pärast muretsenud, aga see koondamise laks tõi reaalsuse korraga topelt, tripelt, nelja- ja sajakordselt kohale. Noh, natuke muretsesin ja siis läks meil elu ikka rahulikult edasi.
Kui tütar sai kaks aastat ja viis kuud vanaks, oli ta esimest korda öösel vanaema juures. Sest ma tahtsin käia sünnipäeval. Kevadel oli mind koondatud ja ma olin pool suve muretsenud ja siis mõelnud, et nüüd lähen lõpetan ülikooli ikka ära (omal ajal jäi töö ja raha taha pooleli), ja mul oli vaja korraks kanaema-jada katkestada. Sünnipäeval sai käidud, kooli sai sisse astutud, leidsin ka uued tööprojektid, mida endiselt kodust ajada. Last proovisin küll viia lasteaeda, kuid ta tõi sealt ikka ja aina haigusi koju, nii et lõpuks tärkas minus taas kanaema ja ma võtsin plika lasteaiast üldse ära. Eks me leiame talle mõne huviringi, kus teisi lapsi näha, ja läheb eelkooli. Kanaema! Ja ma olen selle üle uhke. Ma saan endale lubada seda, et olen kanaema. Ja kuna ma seda tean, siis saan end ka jälgida, et liiga lämmatavaks-kontrollivaks ei muutuks.
Praegu on Aura küll enam-vähem kõige paremas vanuses, nelja-aastane. Ja kui ma sain need hirmsad beebiaastad üle elatud, siis järelikult on ka emaduse katsed edukalt läbi tehtud. Väikesest täpist on saanud mõnus uus inimene ja meil on kahekesi koos tore. Kas minust kunagi ka vanaema saab, seda ei oska arvata, aga võin öelda, et ka ema olemine ei ole enam nii hull midagi. Kui kaks esimest aastat üle elad, siis on esimene torm selja taga. Järgmisena kardan lapse murdeiga, mil ta hakkab ütlema, kui õudne ma olen ja miks ta üldse siia ilma sündis ja kui vastik kõik on! Aga ma tean, et see on normaalne.
Iga laps on omamoodi, iga ema on omamoodi, meie võimalused on omamoodi. Ja normaalsusi on päris palju. Nii nagu on normaalne lapsega mööda ilma ringi rännata, on ka normaalne kodus püsida. Hoolib nii see ema, kes last endaga kaasa veab, kui ka see, kes pigem hoidja juurde jätab. Enda emadusse tuleb suhtuda kerge huumoriga ja teistesse emadesse respektiga. Mina võin enda kohta öelda: kanaema. Aga tule sina seda mulle ütlema, ja ma ei vasta sellele leebelt! See on umbes sama nagu et võõra imiku kohta niisama märkust ei tee ja kui ema ise midagi ütleb, siis ajad vastu: oh, ei ole midagi! Kui ma väike olin, siis tegelikult salaja mõtlesin, et kui peaks lapse saama, siis kindlasti tüdruku. Et see oleks küll väga mõnus. Võin kinnitada, et ongi mõnus.
Allikas: Liina Pulgese koostatud raamat “Emaduse ilu ja valu”, kirjastus Pilgrim
