Puugid muutuvad aktiivseks, kui ööpäevane keskmine temperatuur on 5–7 kraadi. Seega on need väikesed putukad juba liikvel ning on viimane aeg end kurssi viia, milliseid haigusi nad levitavad ja kuidas end kaitsta.
Puugid kannavad edasi peamiselt kahte haigust – lisaks puukentsefaliidile ka puukborrelioosi ehk Lyme tõbe. Esimene neist on viirushaigus, mis võib kergemal juhul põhjustada gripisarnaseid nähtusid nagu kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega. Need vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi terveneb ning saavutab eluaegse immuunsuse.
10–30% juhtudel tungib viirus edasi ajju ja ajukelmetesse ning umbes nädal peale esmaseid nähtusid tõuseb palavik uuesti, tekivad peavalu, iiveldus, kuklakangestus, unisus, treemor, krambid, halvatused ja psüühilised muutused. Entsefaliidi suremuse kohta on erinevaid andmeid. Peamiselt oleneb see sellest, millist tüüpi viirusega on tegu. Võsapuugiga leviv entsefaliit on palju kergem, 1% suremusega ja väga väheste halvatusnähtudega. Ohtlikum on entsefaliit, mis levib Ida-Eestis koos laanepuugiga – selle suremuseks on hinnatud isegi 20%.
Puukborrelioos on bakteriaalne haigus. Borreeliabakterid elavad puugi seedekanalis ning nende üle kandumine inimesele võtab rohkem aega, kui entsefaliidi viirusel. Õigeaegse avastamise korral allub haigus hästi antibiootilisele ravile. Krooniliseks muutunud tõve puhul on ravi aeganõudvam ja keerulisem.
Haiguse avaldumine jagatakse tinglikult kolme perioodi. Puugihammustuse piirkonnas tekib punetav ala, mis järk-järgult ringikujuliselt suureneb. Terviseameti andmetel tekib hammustuskohale erüteem 60-80% nakatunutest 1–4 nädala jooksul. Aja möödudes lööve kaob, kuid võivad tekkida palavik, külmavärinad, lihase- ja liigesvalud, kurgu- ja peavalu ning köha. Lisaks võivad olla suurenenud lümfisõlmed ning esineb üldine nõrkus.
Kui inimene ei saa õigeaegselt ravi, võib kujuneda haiguse kolmas staadium ehk püsiv põletik. ~15%-l kujunevad närvisüsteemi häired (meningiit, entsefaliit, müeliit või neuriit). ~8%-l tekivad südame rütmihäired (atrioventrikulaarne blokaad), mis avaldub liiga aeglase südametegevusena. Tüüpiliselt esineb ka liigeste valu, mis pidevalt liigub ühest liigesest teise.
Kuidas hoiduda puukide eest?
Haiguse parim profülaktika on puukide vältimine. Looduses käies tasub kanda heledaid kinniseid riideid ning kohe peale metsast ja heinamaalt naasmist ennast hoolikalt puukide osas kontrollida. Puugid eelistavad õrnema nahaga kohti ja poevad sageli kõrva taha, kubemesse, kaenlaalustesse ja muudesse sellistesse kohtadesse. Võib minna mitmeid tunde, enne kui nahal rändav puuk leiab sobiva koha kinnitumiseks ning sealt veel mitukümmend minutit, kuni putukas suudab tungida läbi nahakihtide ja jõuda veresooneni. Kui see siiski juhtub, siis tasub tervist jälgida ja kui kuu aja jooksul peale puugi hammustust tekib palavik või hammustuskoha punetus, tasub pöörduda arsti poole.
Loe lisaks: Puugid on liikvel! Kuus nippi puukide tõrjumiseks
Puugi eemaldamisel ei tohi kasutada õli, võid või muid aineid. Puugi ärritamisel või surmamisel enne välja tõmbamist “oksendab” ta seedesüsteemi sisu inimese vereringesse, mis suurendab nakatumise ohtu. Puugi eemaldamiseks tuleb tõmmata nahk pingule ja siis haarata peente pintsettidega puugist kinni võimalikult naha lähedalt ja otse välja tõmmata (mõned autorid soovitavad välja kruvida). Puugi tagakehast ei ole soovitav kinni haarata, sest selle pigistamine surub viiruse hammustuskohta. Parem on, kui eemaldub ka puugi pea. Kui see aga jääb sisse, siis tuleb rahulikult oodata, sest pea eemaldub ise paari päeva pärast. Puugi eemaldamise järel tuleb pesta hammustuskohta tavalise vee ja seebiga, võib ka desinfitseerida või panna peale teepuuõli.
Puukentsefaliidi ravi
Puukentsefaliidi puhul spetsiifiline ravi puudub. Esimesel kahel haiguspäeval on soovitatud manustada puukentsefaliidi vastast immuunglobuliini. Samas on väljaandes Eesti Arst 2007 aastal avaldatud artiklis kirjas, et immuunglobuliinpreparaate ei soovitata üheski haigusfaasis, sest nende tõhusust ei ole tõestatud ning nad on väga allergeensed. Entsefaliidi ravis on oluline jääda rahulikult voodisse ja toetada immuunsüsteemi tööd C- ja E-vitamiini, seleeni ja tsingiga. Närvikahjustuste puhul tasub anda lisaks B-grupi vitamiine ja krampe leevendab magneesium. Abi võib olla ka homöopaatiast. Väga oluline on piisavalt puhata ja mitte liiga vara tööle naasta.
Kas peaksid end vaktsineerima?
Vaktsineerimine on soovitav inimestele, kes viibivad palju looduses. Ametliku soovituse kohaselt on selleks metsatöölised, jahimehed, kaitseväelased, piirivalvurid Tartu ja Pärnu ümbruses, Kagu- ja Kirde-Eestis ja põhjarannikul. Kuna aga kergelt kulgevat puukentsefaliidi vormi on lihtne segamini ajada tavalise gripiga, siis võib paljude puhul vaktsineerimine osutuda üleliigseks, kuna haigus on enda teadmata juba varasemalt läbi põetud. Seetõttu tasuks enne vaktsineerimist lasta teha IgG antikehade analüüs, kuna nende esinemine viitab läbipõetud nakkusele või vaktsineerimisele.
Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste nõuniku Lea Tammai sõnul haigestuvad alla 7 a vanused lapsed haruharva puukentsefaliiti. Dr. Aino Rõõm ei soovita vaktsineerida rasedaid ja alla nelja aasta vanuseid lapsi. Kui alla 4 a vanune laps on saanud puugilt pea-või kaelapiirkonda hammustada, tuleks lapsega pöörduda arsti poole. Lapsele süstitakse immunoglobuliini (Bulini), millega lapse organismi viiakse kaitsekehad. Need püsivad 3-4 kuud. Doos sõltub lapse kaalust ja puugihammustusest möödunud ajast.
Puukentsefaliit ja puukborrelioos on mõistliku ennetuse korral välditavad haigused. Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine tasub hoolega läbi kaaluda ning enne seda kindlasti teha analüüsid, kas vaktsiin on üldse vajalik, või on haigus juba märkamatult läbi põetud. Nagu iga haiguse vastu vaktsineerimise puhul peab iga inimene tegema isikliku otsuse lähtuvalt sellest, kui suur on tal risk sellega kokku puutuda ning kas tal esineb allergiaid vaktsiini koostisosade suhtes. Kõikidele sobivat ühest vastust selles küsimuses ei ole.
