Too must kass pildil on Mustik – meie pere kiisu, kes tuli me ukse taha enam kui kümme talve tagasi ja enam ära ei läinudki. Kodustas meid. Tema oli ka see, kes viis meid kokku üliprofessionaalse loomaarstiga. Veiko Meus-Salk tuli ja tegi meil kodus ohtlikus seisus Mustikule operatsiooni. Nagu selgus, oleks ta päev hiljem surnud veremürgitusse. Mu lugu, mitte Mustikust, vaid neljakäpalise lemmiku eest hoolitsemisest ilmus ajakirjas Üks aastal 2011.
“Jäin haigeks. Kuri põiepõletik tuli kallale. Nutsin südantlõhestavalt, sest põis oli täis, aga pissida ei saanud. Arstionu juures magasin veidi ja kui ärkasin, tolknes mul nokust välja valge jupats, mida kateetriks kutsutakse ja mille korki peremees iga kolme tunni tagant lahti pidi keerama. Hommikuti viidi mind põit loputama ja antibiootikumisüsti saama. Kliinikus lamas mu kõrvallaual umbes sama vana kass sama murega. Ka tema toidukaussi oli masu vahepeal poekrõbinad toonud. Nüüdsest olen kliinikutoidul tagasi. Alatiseks.” Niisugune oleks Mustiku poja, kolmeaastase kastreeritud Nöpsiku lugu, kui ta inimkeeli rääkida oskaks. Mis ta vaevu põhjustas? Toit.
Toosama Nöps – Mustiku poeg, titana
Kõige tähtsam – õige toit
“Õige toiduga saab ära hoida hulga terviseprobleeme. Ka inimese hädades on sageli süüdi just toit – kas süüakse midagi liiga palju või liiga vähe. Ja inimene on ju samuti loom,” muheleb viieteistaastase staaži ja otsekohese ütlemisega loomaarst Veiko Meus-Salk Pae Loomakliinikust. Lisaks kassidele ja koertele mõistab ta ravida teisigi imetajaid, samuti roomajaid. Tema kõige eksootilisemad patsiendid – jaaguar, guanaako, tömpkoonkrokodill ja teised – jäävad aga Tallinna Loomaaias töötamise aega.
“Tavakauplustes müüdav Kitekat, Whiskas, Friskies, Deliss ja muud sarnased on kassi tervisele ohtlikud ja kahjulikud. Seepärast võiks nende pakendil olla hoiatussilt nagu suitsupakilgi. Nende tooraine on vilets, komponendid tugevalt tasakaalust väljas, kasutatud on ka mitmeid ebatervislikke lisandeid. Head toitu ei saa toota odavalt,” põrutab tohter ja toob kinnituseks USA-s tehtud uuringud: tavapoes müüdavat kuivtoitu söönud 2-3-aastastel kastreeritud kassidel esines kuseliiva kuni 20 protsendil, 5-8-aastastest kassidest kuni 80%. Nn lõigatud lemmikutele ei sobi ei kodu-, ega ka tavaline kvaliteettoit, see tähendab tervetele loomadele mõeldud kliinikust või loomapoest ostetud kõhutäide. Nemad peavad sööma spetsiaalseid kastreeritud või steriliseeritud loomade krõbinaid.
Ebaõige toit ongi põhisüüdlane, mis hiireküttidele kuseliiva ja -kivid toob. Eriti kannatavad selle all kastreeritud isased – nende kuseteed on emaste omast kitsamad ning kuna nad pärast kastreerimist ei sirtsuta enam nii nagu varem, vaid urineerivad vastavalt vajadusele, kusi kontsentreerub. Tuhk, mida soodsa hinnaga kuivtoidus palju, ongi mineraalainena kuseliiva peamine koostisaine. “Kvaliteet tavakaupluses ning vaid kliinikus ja loomapoes müüdava kuivtoidu vahel on drastiline.
Siin kehtib tõesti ütlus: ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju. Alguses hoitakse looma tervise pealt kokku, pärast kulub sama raha, pluss närvipinge, loomaarsti visiitidele ja lemmiku ravimisele,” selgitab kogenud veterinaar.
Koerte kvaliteet- ja rämpstoidu vahel nõnda suurt erinevust pole. Nii kuulub Pedigree rämpstoitude tippu, Chappyst kehvemat toitu andvat aga otsida. Koeri ei kollita eriti ka põiehädad, neil võib tavapoe toit tuua hoopis allergia. Loom sügab ja kratsib end, on hädas kõrvahaigustega, lakub varbavahesid, tagumikku. Koer ei peaks end üldse kratsima, teeb ta seda iga päev, on midagi korrast ära.
Ehkki sügelemise võivad kaasa tuua ka parasiidid, traumad, välised allergeenid, kuiv ja tolmune õhk, on peapõhjus siiski toit ja tegemata jäänud parasiiditõrje.
Inimesetoit – jah või ei
Kodutoidu kohta kostab Meus-Salk, et loomale on see maitsevahelduseks suurepärane, ent ei kata reeglina tema kogu toitainevajadust. Ka tuleb omanikul endal rohkem vaeva näha ning anda juurde vitamiini-mineraalainete lisandeid. Tema enda kaks vene hurta saavad nii kliiniku- kui kodutoitu. Krõmpsutavad toorest köögi- ja kuivatatud puuvilja, söövad keedetud riisi-, kaerahelbe- või hirsiputru, toorest liha, kala, muna, jogurtit ja kohupiima – 50-70% taimset, 30-50% loomset toitu. Vorst, pasteet, kotlett, juust ja muu inimesele mõeldud valmistoit loomale ei kõlba.
Kes harjunud vaaritama ühes pajas süüa nii endale kui lemmikule, võtku neljajalgse ports enne soolamist-maitsestamist ära. Ent luud? “Neid tohiks anda vaid pidupäevadel. Ülekaalulised koerad peaksid luudest aga vaid und nägema,” kõlab heatahtlik soovitus.
“Kindlasti ei kõlba linnu toruluud, mis võivad tekitada teravaid servi ja soolestiku jaoks ohtlikke piike. Ka põhjustavad luud tiheda roojamassi, mille väljutamisega vanemad koerad niigi hädas on. See, et luud hoiavad hambad puhtad, pole tõestatud, küll aga see, et nad hambaid murravad.”
Kasside kodutoiduga on lugu keerulisem – nemad ju tavaliselt juurikaid ei söö, rohelist näksivad vahel küll. Eksivad needki, kes kassile räime, heiki ja muud valget kala annavad.
Seal on kusekivide tekkeks vajalikku valku, kaltsiumi ja fosforit, pealegi toob valge kala kaasa antioksüdantide puuduse, mistõttu võib looma tabada valulik rasvkoepõletik. Kassi pole mõistlik sööta ka ainult ta lemmiktoiduga, sest kui on vaja panna loom ravitoidule, võib ta korraldada näljastreigi. Hiirepüüdjale tasub segada kokku paar-kolm kuivtoitu, et ta erinevate maitsetega harjuks.
Kassi võib, koera aga tuleks sööta režiimi järgi. Näpu vahelt vaid lihapalukesi näksivate ärahellitatud sülekoerte söögipoolis on ühekülgne ja ajab looma tervise lõpuks tuksi. Värske vesi, ja alati puhtaks pestud nõus, peab lemmikuil olema ees kogu aeg.
Aga vanasti sõid ju kassid-koerad inimeste toitu? “Tõsi, ent kas peeti arvet selle üle, kui kaua nad elasid ja kui terved olid?” küsib arst vastu. “Kassi keskmiseks vanuseks arvavad paljud senini 10 aastat. See pole aga vanadus, vaid tugev keskiga. Mu enda kõige noorem kass suri 18-aastaselt tugeva trauma tagajärjel, kõige vanem 26-aastaselt seniilsusesse.”
Haiguse märgid
Haigusele võivad viidata mitmed märgid: loom on loid, ei taha süüa, hoiab omaette, on agressiivne, häälitseb rohkem või vähem, käib sageli või istub pikalt tualetis, suust tuleb halba lehka, silmad on kissis või rähmas. Tuhm ja pulstunud karv räägib seedeprobleemidest, sooleparasiitidest, kehvast toidust või stressist. Vaata kriitilise pilguga üle oma kodu – ehk on õhk liiga kuiv või tolmune, toas tuuletõmbus või ülemäära palav. Käi koeraga jalutamas, et ta ülekaaluliseks ei muutuks ega liigestega kimpu jääks ning lase tal küüsi lõigata. Punetavaid igemeid määri põletikuvastase astelpajuõliga. Kissis või rähmas silmadele toob leevendust silmapesu rahustava kummeliteega.
Kui mõistus otsas ja häda käes, helista kliinikusse. Mõned neist, ka Pae Loomakliinik, võtavad kõnesid ja patsiente vastu ööpäevaringselt ning tulevad erakorralise väljakutse puhul kohale ka nn kiirabina nii kärmelt, kui võimalik. Teadmatusest riskida ei maksa – võid lemmikule kasu asemel letaalset kahju tuua. Näiteks on tõrvasalv nahahaiguste korral inimesele ja koerale hea, kassile aga mürgine. Ibuprofeen või aspiriin, mida kodus valuvaigistina andma kiputakse, on koerale-kassile ohtlikud, sest soodustavad maosooletraktis veritsust.
Rästikuhammustuse puhul võib aspiriin olla lausa surmav. Saan teada sedagi, et näiteks delfiinidel ja teistel vaalalistel on muudele imetajatele hästi sobiva narkoosi kasutamine äärmiselt riskantne, sest piir uimastava ja eluohtliku annuse vahel on õhkõrn.
Sinust sõltub palju
1. Hoolitse looma kasuka eest. Tõust olenemata – on ka selliseid, kes põduraks aretatud – saad sa ise oma lemmiku heaks palju ära teha. Lisaks õigele toidule, mis esmatähtis, hoolitse looma kasuka eest seda kammides-harjates. Kui karvad lahti, pulstunud või kimbutab nahahaigus, anna spetsiaalseid toidulisandeid, milles oomega-3 ja -6 rasvhappeid. Kodutoidus leidub neid kõige enam lõhe- ja oliiviõlis.
2. Tee korrapäraselt ussi- ja muud tõrjet. Parasiite võib olla isegi tubasel loomal, kes saanud need pojana ema käest või siis on inimene ussimunad jalanõudega ise koju toonud. Õues käivale lemmikule tasub teha tõrjet kord kvartalis, kindlasti paar korda aastas. Tubasele piisab ühest korralikust kuurist aastas, see tähendab anna ussirohtu 10-päevase vahega vähemalt kaks, veel parem kolm korda. Olemas on nii tablette, pastasid kui ka kalleid, ent mugavaid tilku, mida sarnaselt kirburohuga turjale tilgutatakse, mitte ei hõõruta. Ka kirpude, nagu puukidegi eest tuleks lemmikut kaitsta korrapäraselt. Ja vaktsineerida enamlevinud nakkushaiguste, kindlasti aga surmava marutaudi vastu.
3. Pese oma lemmiku hambaid. 80-90% kassidest on suuõõnehaiguseid, peamiselt hambakivi ja igemepõletikku. Väikestel koeratõugudel samuti. Suured kutsad kannatavad selle all harvem. Parim riistapuu hambapesuks on… tavaline hambahari ja ensümaatiline hambapasta, mille loom pärast ohutult alla neelab. Suuremal koeral pese hambaid paar korda nädalas, väiksemal tõul ja kassil iga päev. Et seda aga, eriti kassil, üldse teha saaks, alusta juba pojast peast pärast hammaste vahetust. Ning kui loom hambaid pesta ei lase või sul aega pole, vali spetsiaalsed hambakivitoidud.
Massaaž, nõelravi, hamöopaatia
Mõnuteraapiatest mõjub loomale, nagu inimeselegi, ülihästi massaaž, mida pakutakse nii koertele kui hobustele. Ent isegi võtteid oskamata võiksid oma neljajalgset sõpra ka ise aeg-ajalt mudida, kindlasti nii, et liigutuste suund oleks südamest eemale – see vallandab temas õnnehormoonid endorfiinid ja teeb nahalegi head. Lihaste “töötlemiseks” läheb vaja siiski asjatundja vilumust. Sama kehtib ka loomade refleksoloogia puhul, sest käppadel ja kehal olevate tsoonide mõjutamisega, mis taastab kehas tasakaalu ning leevendab tänu sellele tervisehädasid, tuleb toime vaid proff.
Inimeste tohterdamise maailmast on veterinaariasse tulnud ka enam kui paarisaja aasta vanune homöopaatia – meetod, mille puhul antakse tõbisele taimset, mineraalset või loomset päritolu tablette-terakesi. Homöopaatia põhimõte – sarnane ravib sarnast – tähendab, et aine, mille suur doos teeb haigeks, osutub imeväikeses koguses ravivaks. Nii näiteks arstitakse koertel kirbu- või tolmulestaallergiat just neist parasiitidest valmistatud seerumitega, inimestel aga kassi- või koerakarvade allergiat just neist karvadest valmistatud preparaatidega.
Elin Langron, Briti Homöopaatia Instituudis õppinud homöopaat ning Klassikalise Homöopaatia Euroopa Nõukogu kontaktisik Eestis ütleb, et äkilisi tervisehädasid saab homöopaatiaga ravida kiiresti, kroonilistega läheb aega rohkem. Oma kassi ja koera on ta põiepõletikust terveks tohterdanud kahe päevaga. “Ent homöopaatiaga saab ravida mitte ainult füüsilisi kaebusi, vaid ka emotsionaalseid probleeme. Mu tuttava kass hakkas pärast beebi majjatulekut tuppa pissima ning tegi seda järjekindlalt üle kahe kuu. Pärast sobiva homöopaatilise ravimi saamist jättis ta sirtsutamise järele juba paari päevaga.” Kuna homöopaatilisi preparaate puudutada ei tohi, soovitab Elin anda neid loomale kas vees lahustatuna ja süstlaga suhu lastes või kahe lusika vahel pulbriks hõõrutuna suhu kallata või lasta loomal lusikalt ära limpsida.
Maailmas on lemmikloomade ja ka loomaaia loomade homöopaatiline ravi väga levinud, Saksamaal kasutab homöopaatilisi preparaate koguni 90% veterinaaridest.
Eestis tegelevad veterinaarhomöopaatiaga, nagu ka loomade refleksoloogia ja massaažiga veel vähesed. Hetkel õpib inglise veterinaarhomöopaatide juhendamisel nelja-aastase programmi järgi kolm meie loomaarsti. Mõistagi saab abi ka inimesi ravivatelt homöopaatidelt – käib ju looma tervendamine samade põhimõtete järgi – mitte suruda alla sümptomeid, vaid utsitada tööle organismi, olgu siis inimese või looma, enda tervenemisvõime.
Nõeltega tohterdamas
Sama eesmärk on ka Hiina iidsel akupunktuuril. Eestis saab seda oma lemmikule teha näiteks siis, kui 25 aastat nõelraviarstina tegutsenud Raul Näksi siin käimas on. Soomes, kus ta töötab, tehakse loomadele akupunktuuri loomakliinikutes.
Hr Näksile on see hobi – tegelikult ravib ta inimesi. “Mul oli 80-ndail aastail üks patsient, kellel olid põlved haiged. Läksin talle koju nõelu panema ja kohtusin seal tema taksikoeraga, kelle tagakeha oli halvatud. Ütlesin, et olen ka loomade nõelravi uurinud ja võiksin tema taksi aidata. Kolmandal korral sai koer liikuma, kümnendal jooksis. Perenaise põlved said samuti korda.”
Aga valu? Inimesele saad ju öelda: kannata ära, loomale mitte. Terapeut selgitab, et nõelu õigesti pannes patsient valu ei tunne ning et tegelikult on looma aidata isegi lihtsam, sest tema energiakanalite süsteem on tunduvalt algelisem kui inimesel.
Raul Näksi patsientideks on koerad, hobused ja kassid. Viimaseid mees arstina oma erilisteks lemmikuteks ei pea, sest hiirekütid on isepäised tegelased. Koerad lasevad kenasti nõelu panna, kui loomaga on eelnevalt loodud kontakt. Isegi kurjad kihvanäitajad on järgmise seansi ajal taltsad ning mõni kuts heidab juba terapeuti nähes nõelte ootel vabatahtlikult pikali.
Peamised tervisemured, millega koeraomanikud tohtri poole pöördunud – ja ka abi saadud, on kopsupõletik, kõhulahtisus, liigestehaigused, söögiisu- ja südameprobleemid. Kassidel enamasti põiepõletikud.
Pärin, kas loomi tuleks ravida kuuridena. Raul Näksi vastab: “Igal nõelraviarstil on oma käekiri. Kunagi ravisin ma kuuridena, nüüd aga otsustan pulsi järgi, millal ja kas üldse järgmist korda vaja on. Mida vähem patsient mu juures käib ja mida vähem nõelu ma talle korraga panen, seda parem. Tegelikult annan mina tervenemiseks vaid impulsi, töö tuleb inimesel endal, ka oma lemmikuga, ise ära teha.”
Kes reikit või muid tervendavaid tehnikaid oskab, saab oma lemmikut ka ise aidata, talle energiat vahendades või ta vaevu leevendades. Loom oskab hoolimise eest olla erakordselt tänulik – kes kogenud, see teab.
Allikas: Makarikamaa.wordpress.com
