Tõelise armastuse etappi jõudmiseks peab alateadlikust soovist saama teadlik tahe. Peame rakendama „uue“ aju – meie kognitiivsed võimed – „vana“ aju elutähtsate eesmärkide saavutamiseks: tervendada lapsepõlvehaavad ja saada terviklikuks. Sellepärast ma soovitangi vallalistel end imago ja enesetäiustamise probleemidega kurssi viia. Kaotatud ja eitatud mina tagasi saama asudes kergendavad vallalised suhetesse kaasa toodavat pagasit, mis viib imago muutmiseni ja tervema partnerivalikuni. Nende oskused ja teadlikkus osutuvad tulevases suhtes äärmiselt väärtuslikuks, et vältimatu võimuvõitluse etapp – ja esile kerkivad lahendamata probleemid – ära tunda ja nendega koos tegeleda.
Enamiku paaride jaoks on üks kõige raskemini aktsepteeritavaid suhteteemalisi tõdesid see, et selleks, et sind armastataks, pead kõigepealt ise armastama. Sa pead olema valmis kasvama ja muutuma ja pühenduma eelkõige partneri tervendamisele. Õige partner olemine on hea suhte tarbeks olulisem kui õige partneri valimine.
Seda on kergem öelda kui teha. Ükskõik kui agaralt ei arvata ega väideta, et tahetakse teha, mis tarvis, et partneri vajadustele vastata, seistakse muutustele tegelikult üldiselt vastu. Sel teemal arvatakse: „Inimesed ei muutu, neid tuleb lihtsalt aktsepteerida sellistena, nagu nad on.“ See on nii kinnistunud tarkusetera, et seda ei seata enam isegi kahtluse alla. Aga see on vale, ehkki nii turvaline ja lohutav kaitsemüür muutustega kaasneva hirmu ja ärevuse vastu.
Karm tõde on see, et selleks, et meil oleks tervendav abielu, tuleb meil muutuda ja saada selliseks inimeseks, keda meie partner tervenemiseks vajab. Su partner vajab oma lapsepõlve lõpetamiseks sellist inimest, kes erineb tema vanematest. Sul on vaja oma partneri sisemist last „kasvatada“ nii, nagu tema vanemad seda ei teinud. Teiste sõnadega pead saama selliseks vanemaks, nagu su partneri vanemad ei olnud. Selleks tuleb sul muuta oma selliseid omadusi, mis sarnanevad su partneri vanemate negatiivsete iseloomujoontega.
See on heidutav ettevõtmine. Abielu ei halva pelgalt kangekaelsus – ehkki sageli tundub niimoodi! Asi on meie hirmus – see võimalus, et meie pikka aega rahuldamata jäänud vajadused, mida me õppisime eitama või halvustama, saavad viimaks rahuldatud, tekitab meis hirmu. Me kardame võtta ühendust oma kaotatud minaga – joontega, mida meid õpetati pidama vastuvõetamatuteks.
Me kardame tunnistada oma eitatud omadusi, mis meie meelest on halvad ega vääri armastust. Seisame muutustele vastu, sest muutumine tähendab vajadust seista silmitsi enesevihkamisega ning endale tunnistada, et vastutame ise selle eest, et tunneme end armastust mitteväärivana. Muutumine tundub ohtlik. Teatud omaduste eitamine ja mahasurumine endas oli ellujäämismehhanism; kardame, et kui otsime aktsepteerimatu uuesti üles, siis sureme. Lisaks hirmule tõkestavad meid veel partnerlus- ja intiimsusoskuste puudumine.
Muutused, mis on vajalikud, et saaksime kaaslase jaoks tervendavaks partneriks, ongi sageli kõige raskemad. Partner nõuab vältimatult just seda, mis meis on alla surutud. Paradoks seisneb selles, et kui anname partnerile seda, mida ta oma haavade ravimiseks vajab, tuleb meil võtta kasutusele enda mahasurutud osa. Harjumuseks saanud käitumismustreid partneri tervendamise eesmärgil lõhkudes tervendame ka ennast, kuna käivitame ka omaenda arengu terviklikkuse suunas.
Kõige imelisem on see, et partneri vajadusi täites avastame, et meil endal on vaja sedasama, sest meid haavati sarnasel viisil. Partnerile kingitust tehes kingime sama ka endale. Selles kahesuunalises tervenemises on oma kaunis sümmeetria.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Harville Hendrixi raamatust „Püsiva armastuse käsiraamat“.
