Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester Sakarias Leppik oli 1994. aastal Jaan J. Leppik ning teenis Tallinna Kaarli kiriku diakonina piiskop Einar Soone juures. Õnnetusejärgsel hommikul läks ta nagu tavaliselt Kaarli kirikusse tööle. Ta mäletab, et oli kuidagi eriti unine ja kuna koguduseliikmete vastuvõtuni oli aega, mõtles ta juua Kaarli kiriku keldri puhkeruumis tassi kohvi. Sinna oli kogunenud suur hulk inimesi teleri ette. Kui ta sisse astus, küsiti kohe, kas ta teab, et Estonia läks öösel põhja. Ta ei teadnud.
“See oli uskumatu ja mustmiljon mõtet jooksis segamini peast läbi.”
Toonane peapiiskop Jaan Kiivit kutsus diakoni sadamasse ohvrite omastele hingelist tuge andma. Enne seda oli temale omakorda ettepaneku teinud Eesti Meremisjoni juht, praegune kaplan Jaan Jaani.
“Peapiiskop Kiivit pidas kaugelenägeva vaimulikuna lisaks vaimulikule kogemusele vajalikuks ka minu varasemaid teadmisi bioloogia vallast ning visuaalseid kogemusi lahkamistel, mida hiljem mul tõesti ka vaja läks.”
Enne teoloogiaõpinguid EELK Usuteaduse Instituudis ja hiljem EAÕK Püha Platoni seminaris õppis Sakarias Tartu Ülikoolis bioloogiat ja omastele toeks oli vaja inimest, kes ei kaotaks surnukehasid nähes enesevalitsust. Paljud surnukehad polnud enam terved ja neil olid väga nähtavad lahkamisjäljed või suured vigastused. Tema tööd hakkas juhendama Eesti Meremisjon, selle vaimulik Jaan Jaani ja nüüd juba uinunud meremisjoni töötaja Lauri Soone. Kogu hingeabi tegevust sadamas juhtis Enno Selirand.
Jaan asus sadamas inimesi vastu võtma ülejärgmisel päeval pärast laevahukku. Esialgu ei olnud seal palju inimesi, aga neid tuli kogu aeg juurde sedamööda, kuidas info omasteni jõudis. Sageli tuli tal sadamas öelda inimestele need kõige valusamad sõnad, et lootus pääsemisele küll on, aga väga väike.
“Sadamas tuli tegeleda kõigi peredega, kes vajasid vaimulikku tuge. Teadmatuse ulatus oli suur ja lootus pääsemisele samuti. Ehkki hiljem suhtlesin ma enamasti nendega, kelle omaste surnukehad olid leitud, võttis minuga ühendust siiski ka osa neist, kelle lähedased suure tõenäosusega koos laevaga uppusid.”
Hingeabi anti sadama ootesaalis, kus töötegijatele olid üksteisest piisavalt kaugel eraldatud oma lauad koos toolidega. Jaan mäletab, et suurt tunglemist ei olnud. Inimesed tulid, kogunesid pereti ja tal jagus kõigile aega.
“Minu juurde tulnud inimeste seisundid olid erinevad. Tõrge leina vastu oli loomulik, sest veel püsis lootus omaste pääsemisele. Minu töö sadamas hukujärgse protsessi esimeses etapis oli kahetine, nagu inimesi järsult surmaga puudutavate juhtumite puhul tavaliselt. Esmalt vaimuliku lootuse andmine. Püüd inimesi kõigepäält üldse kõnelema saada. Siis reaalsete võimaluste sedastamine, et ei tekiks fantaasiarikkaid, kuid tegelikkuses inimesi mitte aitavaid petlikke lootusi. Ning teiseks tuli meil teada saada, millised esemed olid laevale läinutel kaasas ning milliste märkide järgi neid ära tunda. Vestlus omastega oli tihti keeruline seetõttu, et oma hingeseisundis andsid eri pereliikmed eri vastuseid ja mul tuli pusle kokku panna.”
Sellised olukorrad olid oma ulatuselt noore diakoni jaoks täiesti uued. Ta pidi leidma võimalikult usutava versiooni omaste omavahelise suhtlemise ja vaidlemise käiku jälgides, eelistades kõige stabiilsemat, rahulikumat ja veenvamat seisukohta. Samas, kui inimesed on šokiseisundis, ei pruugigi päris tõest vastust saada, kui kirjeldused kellegi kohta lahknevad suurelt.
“Üks lugu oli mehega, kellel oli ihul mitu sünnimärki juba noorena, aga neid oli ka elu jooksul juurde tulnud. Osa sugulastest kinnitas, et neid ei ole või on teise kujuga, aga kadunuga hilisemalt läbi käinud nimetasid hoopis teistsugust sünnimärgipilti.”
Sadamas nägi Jaan ka psühholooge töötamas ja suhtles nendega põgusalt. Ta ütleb, et ei tea, milliseid hingehoiu tööriistu psühholoogid kasutasid, aga talle tundus, et vaimulikul oli rohkem tegevust.
“Sellise töö juures on siiski päris arvestav osa hetki, mil hingehoidja ei ole alati suuteline inimest avama. Šokk ja hirm tulevate teadete ees võib mõne introvertsema inimese muuta apaatseks. Neidki oli ja paaril juhul katsed inimeste silmi niinimetatud hämarusest klaariks vabastada jooksid liiva.”
Jaan ütleb, et see on ka arusaadav, sest suure kollektiivse huku puhul lisandub ühe inimese hinges kellegi lähedase surmateadmisele lisaks ka huku ulatus. Surma on korraga palju-palju enam kui vaid oma lähedane.
“Siin ei ole tavalise psühholoogiaga midagi teha, vaid see on juba teispoolsuse teema.”
See, mida Jaan nimetab hukujärgse protsessi teiseks etapiks, toimus tollases uurimisametis Tallinnas Laial tänaval. Seal tuvastati Soomest saadud fotomaterjalide põhjal hukkunuid või nende kehaosasid. Need olid tema õnnetusejärgses töös kõige rängemad hetked, sest enne surnukeha tuvastamisele tulekut oli enamikul veel säilinud lootus, et ehk on nende lähedane siiski mingil imelisel moel pääsenud. Kohe hakkasid ju meedias levima ka teooriad, et laevahukust pääses rohkem inimesi, kui ametlikus päästetute nimekirjas kirjas on.
“Eesti tabloidse meedia mänglemine pääsemisspekulatsioonidega oli erakordselt nõme, hukkunute omastele soola haavadele raputamine ning nende leina pikendamine.”
Kõige valusam oli uurimisametis varem omastelt saadud info kohaselt piltide järgi kohe öelda, et inimene on kindlasti hukkunud. See oli murranguhetk, et enam pole mingit lootust.
“Arvan, see hetk oli inimeste leinas kõige raskem. Et inimesed rahusteid võtsid ja fotosid nähes kokku kukkusid – need on mõistetavad reaktsioonid. Fotodel kujutatu oli vägagi realistlik. Mitmele emale me ei näidanudki hukkunud lapse fotot, kui teised pereliikmed hukkunu selgelt ja arusaadava kindlusega tuvastasid.”
Sakarias õppis selle töö käigus tundma erinevaid hukkunute peresid ja nende suhteid hukkunutega, probleeme, olusid ja järelmeid. “Arusaadavatel põhjustel ma vaimulikuna neist asjaoludest ei kõnele.”
Kui pered olid juba uurimisametist saanud teate oma lähedase hukkumise kohta ja näinud fotosid, kohtus Jaan J Leppik lähedastega uuesti Sütiste teel Mustamäe haigla surnukuuris. Sinna toodi Soomest hukkunute surnukehad ja lähedased pidid nad tuvastama.
“Minu ülesanne oli neid lihtsalt toetada, sest rohkemaks ei oleks keegi suuteline morgis, kui inimesed murdusid oma hukkunu ihu füüsilist seisukorda nähes. Surnukehade üleandmine toimus hingehoidliku protsessi selles faasis, kus lähedased olid uurimisametis fotosid nähes siiski teise šoki juba üle elanud.”
Jaan nägi ka juhtumeid, kus inimene lihtsalt keeldus leppimast, et tema kõige kallim inimene on hukkunud, isegi kui meri tema surnukeha välja andis. “Olen väga tänulik eestlase perekesksusele ja sellele, et pereliikmed hoidsid üksteist väga. Kui inimene keeldus uskumast, siis teised pereliikmed tegid realiteedi talle selgeks ja seetõttu toimis edaspidi eluterve lein.”
Mida räägib vaimulik inimestele, kellele näib, et tema elu on pärast lähedase kaotust kokku varisenud?
“Ehkki olen õppinud ka psühholoogiat, oli minu kui vaimuliku sõnum muidugi vaimulik ja mitte keskendunud psühheele. Lootus taaskohtuda. Lootus sellele, et ehk pääsesid merel hukkunud puhta hinge säästmise mõttes millestki palju hullemast – seda eriti laste puhul. Ja et selles laevahukus meres uinunud inimeste eluülesanne sai ümber just sellisel moel – on ju laevad inimeste ehitatud … Samas ei käi lootusetusetunde väljajuurimine võluvitsa või mõne üksiku jutuajamise kaudu. Oma maailmapildi asetamine lootuse ja tulevikurõõmu pinnale võib võtta aastaid või kogu elu. See nõuab palju tööd iseendaga.”
Estonia inimestega töötanud hingehoidjate maharaspeldatud psüühika ja mõne osalise töövõimetuse mittemärkamine on Sakarias Leppiku ainus etteheide tollasele valitsusele, kes ei suutnud Taani kindlustuskompaniid sundida kompenseerima abistajate katki läinud psüühika taastamist.
“Protsessi enda jooksul tuletasin meelde oma õpetaja professor Evald Saagi õpetust: kui on ilmatu suur leinapaine, mida sa vaimulikuna pead läbi elama, siis võta õhtul üks kärakas, aga mitte rohkem. Toimetasin toona niimoodi ja see hoidis siis ära suuremad komplikatsioonid. Sain tegutseda. Aga veel mitmed aastad hiljem nägin unes košmaare, milles segunesid fotod inimeste elunditest, kehast rebitud jäsemetel olnud tätoveeringutest ja Helsingi ülikooli praktikantide oskamatult tehtud lahangute järgsetest ning haavu lahti jätnud traagelõmblustest. Tegelikkuses oleks vajanud igaüks meist rehabilitatsiooni ja taastumist. Mõned vajaks võib-olla isegi täna veel. See osa on kahjuks korvamata.”
Arvestades tollast aega ja olusid, Eesti poliitilist olukorda ja võimalusi teiste riikidega suheldes, tõdeb Sakarias Leppik tagasi vaadates, et vaevalt oleks saanud kogu hukkumisjärgses protsessis palju midagi teisiti teha. Tema tunnetas igati politsei tuge, sai infot erinevate tuvastamisel vajalike nüansside kohta ja logistilist abi peredele.
“Nad usaldasid mu pädevust ja mind ennast mu töös. Mida vajasin, see leiti kähku ja kommetaarideta. Siinjuures tänangi Eesti politsei- ja piirivalveametit toonase toetuse eest.”
Lein on loomulik protsess ja sellel tuleb lasta oma elu elada. Leina kohta öeldakse, et parim ravim on aeg, aga mingites küsimustes peab inimene endaga rahu tegema, et aja kulgu poleks nii valus oodata. Tollane Kaarli koguduse diakon oli 26. novembril 1994 ka laeval Georg Ots, mis leinajatega pardal sõitis mälestustalituseks Estonia hukkumispaiga juurde. Ta ütleb, et õnneks ei nimetanud tollane valitsus ega ka keegi teine seda matuseks, kuigi enamik eestlasi sai aru, et tegu on matusega. Eestlased on sõdade ja repressioonide tõttu palju surma näinud. Samas Rootsi ühiskond, kellel puudub kahe maailmasõja surmakogemus, ei suuda tänapäevani leppida sellega, et toimus matus.
“Kui laevatekil olnud omaksed olid merre heitnud oma lilled ja mänguasjad ning sisenesid tagasi külglainesse läinud laeva, nägin nende nägudel rahu ja leppimist. Rootslased-soomlased olid laeval selgelt veel suures leinas ja nende paine ei lõppenud, aga eestlased rääkisid juba omavahel, naeratasid ning võtsid mälestuseks klaasikese konjakit.”
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Einar Ellermaa raamatust “Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku”.
