Keelel ja sõnal on teadvusele "maagiline" mõju, sest õigesti seadistatud lause manipuleerib ja muudab lausuja või kirjutaja kaudu vastuvõtja tajusid. Oma kogemuste põhjal olen tulnud järeldusele, et inspiratsioon tuleb minust väljastpoolt. Otsin hetkel hoolega sõnu ja üritan neid õiges järjekorras ritta laduda, sest selle essee või arutluse subjekti ei anna puuri, purki ega sõnadesse panna. Kirjasõna on parimal juhul mõtte hea rekonstruktsioon, mis pole enam "see". Tähed on "selle" varjuks ja sama mõjusad kui haamri vari naela seinalöömisel. Ning isegi haamri vari ei suuda naela varju mõjutada.
Mina olen jõudnud tunnetuslikult järeldusele, et teadvus ei asu ajus, vaid et aju tundub olevat teadvuse vastuvõetja ehk selle tõlk füüsilisse maailma. Reaalsus ja enesetunnetus selles on muutunud plastiliseks, painduvaks ja petlikuks. Igas inimeses on sisemaailm, hingestatud ja ajatu “paik”, millega kontakti loomine tundub olema ainus tõeliselt rahuldav seisund ja kogemus, mida inimene tunda võib.
