Piisavalt Hea Ema aitab lapsel kasvada, Kanaema kasvatab oma last kõigest hingest, Rongaema laseb lapsel ise kasvada. Mõnikord on sellel vanemlikul viisil head tulemused – laps kasvab tubliks, iseseisvaks ja aktiivseks, mõnikord aga kasvab toestuseta ja järelvalveta puu päris vildakaks. Siis on tema tagasi “õigeks ajamine” väga valuline ja aeganõudev protsess.
Tegelikult on termin “Rongaema” päris linnumaailma ronkadele sulaselge ülekohus. Rongad on tublid emad, enne lennuvõimeliseks saamist on nad poegade juures piisavalt kaua ja kannavad nende eest kenasti hoolt. Andestage palun, rongad, targad ja väärikad linnud, oma nime väärkasutamine inimeste poolt.
Linnumaailma süüdimatu ema hoopis Käoema, kes ühel munemisperioodil võib muneda lausa kuni kakskümmend muna, aga hoolt ei vaevu Kukulind küll ühegi eest kandma. Ta poetab need sujuvalt teiste, tavaliselt pisivärvuliste või rähniliste pessa, eelistades seda liiki kasuperet, kelle pesas ta ise suureks kasvas. Ei jää tal oma hüljatud lapsukese pärast hing vaeva, tal juba uued plaanid – isakägu kukub kutsuvalt vainul, järgmine muna vajab munemist. Kuna “Rongaema” on meie keelde kinnistunud termin, kasutan selguse mõttes siin raamatus aga just seda.
Inimrongaema väärtustesüsteemis pole laps kindlasti mitte esikohal. Ta isiklikud vajadused edestavad lapse omi, aga suure tõenäosusega on lapsest eespool ka partner, töö, kool, hobid, sõbrad, sotsiaalmeedia, maailmaavastamine või mis iganes seda naist kütkestab.
Põhjuseid Rongaemaduseks võib olla palju.
Võib-olla sündis laps soovimatult. Vale aeg, vale mees, vale eluperiood. Laps segab Rongaemal oma plaane realiseerimast. Pole ju harvad juhused, kus Armastaja on veetnud kirgliku öö (halvemal juhul pole sedagi olnud), ent üheksa kuu pärast on öö viljad Perenaise hoida. Paraku pole Rongaema emaduseks üldse valmis. Ta leiab endale asendusliikme – vanaema või hoidja, ning lahkub nii pikaks ajaks kui võimalik nelja tuule poole.
Võib-olla on laps küll soovitud, ka ajastus on hea ja mees sobib, aga naisel ei teki lapsega sidet. Naisel võis olla hoopis omamoodi ettekujutus emadusest – et sünnib armas beebi, kes magab, sööb ja naeratab, on algusest saadik hästi pai ja iseseisev ning kasvab kiiresti suureks. Võib-olla arvas ema, et pisike laps on nii tore aksessuaar – kõigil sõbrannadel juba on selline. Ent reaalsus osutus teiseks. Lapsuke ei maga ja nutab. Ning pärast esimesi raskeid magamata nädalaid järgnevad … järgmised magamata nädalad, nutt kestab endiselt ega näi lõppevat ja iseseisvalt toimetavat põnni ei paista ka pärast aastast tööd ja vaeva. Kurnatud ema leiab endale asendusliikme ning kaob samuti võimalikult pikaks ajaks nelja tuule poole.
Ja kindlasti on ka selliseid Rongaemasid, kes on küll kained ja kasinad, istuvad lapsega kodus, ent lapsega tegelemine käib neil üle jõu. Nemad kasutavad niipea kui võimalik hoidjana televiisorit, arvutit, i-Pad’i ja kõiksugu muid tänapäevaseid tehnikavigureid, peaasi, et laps ei segaks. Nad panevad lapse esimesel võimalusel lasteaeda ja hingavad kergendatult, kui lapsel tekivad eakaaslastest sõbrad, kellega saab teda eest ära õue mängima saata.
Juhtub tõepoolest väga soovitud lastegi puhul, et ema on pikalt väsinud, stressis, võib-olla depressiivne ning ta ei suuda pakkuda oma lapsele vajalikku hoolt ja tähelepanu, isegi kui ta seda tahaks. Lapsel on vaja, et ema oleks kohal, märkaks teda. Stressis ema paraku ei pruugi jaksata hingeliselt kohal olla, isegi kui ta keha istub lapse kõrval diivanil. Ahastav Rongaema võib sirutada käe nii pudeli kui unustust pakkuvate droogide järele. Tagajärjeks võib ununeda nii mure kui ka laps.
Kindlasti ei saa pidada Rongaemaks naist, kes küll (olude sunnil) pühendab lõviosa oma ajast tööle, ent veedab lapsega kvaliteetselt oma nappi aega. Selle ema laps on emast eemal olles hoitud ning ta ise on lapsega suheldes tõeliselt kohal. Koos veedetud aja kvaliteet loeb enam kui kvantiteet.
Rongaema ei oska/taha/suuda/viitsi oma lapsega tegeleda ja mängida. Natukene, palun väga. Aga terve nädala, kuu, aasta, veel kauem? Ei jaksa.
Psühhoanalüütikud arvavad, et ema oskaks hästi oma väikese lapsega ümber käia, peab ta regresseeruma omaenda lapsepõlve ja sellesse viisi, kuidas teda ennast hoiti. Kui naisel pole oma lapsepõlvest turvalise, hooliva ema ja kodu mälestust kehatasandil ja alateadvuses olemas, ei suuda ta ka omaenda lapsele Piisavalt Hea Ema olla.
Lapsega kolmanda eluaastani emapuhkus on ühiskondlik norm alles väga lühikest aega. Vähesed nõukogude naised said endale lapsega pikka kodusolemist lubada. Õnnelikel olid vanaemad, kes aitasid. Aga lastesõimed olid paljudele siiski ainuvõimalik karm reaalsus. Lapsi oli ühes rühmas palju, kasvatajaid vähe, sülle kõik soovijad ei mahtunud ja karta on, et iga kasvataja pilku sära ei jagunud. Tänapäeval ei tuleks keegi isegi sellise õuduse peale, kui seda olid ööpäevaringsed nädalalasteaiad – laps viidi esmaspäeva hommikul lasteaeda ja tuldi talle reede õhtul järele….
Aga Rongaemaks võib kujuneda ka hoole ja armastusega täidetud lapsepõlvest. Peaaegu iialgi pole ühelgi fenomenil vaid üht kindlat põhjust. Nii ka elutervetel arhetüüpidel ja nende varivormidel on müstilised kujunemisteed. Piisavalt heast lapsepõlvest sirgunud puu võib viltu kasvada ja samas väga rasketest oludest võib võrsuda kaunis taim.
Rongaema laps iseseisvub väga kiiresti. Keegi teda ju ei poputa ega hellita. Tema lapsepõlve ei venita keegi kunstlikult pikemaks.
Eks me kõik ju teame oma rahva ennemuistsetest lugudest, kuidas karjas käisid noored lapsed ja teismelised olid juba asendamatud kõikides töödes. Nii põllul kui vabrikus. Nad olid tegijad ja said hakkama. Neil polnud teist valikut. Nende pisarad ei lugenud ja kaebed kõlasid kurtidele kõrvadele. Kui nad üldse söandasid kaevelda. Kõik jagasid sama saatust. Ja kui nad suureks kasvasid, siis olid nendegi lapsed mõistetud varajase iseseisvuse okkalisele teele. Võimalikult varajane iseseisvumine oli ainumõeldav normaalsus.
Nii võib Rongaema laps saada kümneaastasena hakkama asjadega, millega Kanaema laps ei tule toime noorukinagi. Mõnikord võtab Rongaema (vanim) laps üle kogu ema pesakonna eest hoolitsemise.
Rongalaste maailmavaade on pragmaatiline ja realistlik. Asjad on, nagu nad on. Ema on kuskil olemas, aga mitte siin. “Mis siis ikka!” Kuna nemad pole muud lapsepõlve kohanud, siis ise kasvamine tundubki neile normaalne.
Rongaema lapsed ei saa piisavalt nautida ema süles istumist, et oma patareisid laadida siis, kui selleks vajadus on. Ja siin peitubki rongaemaduse kurja juur. Kui laps pole saanud end lapsepõlves armastusest “täis laadida”, võib ta muutuda esialgu kurvaks. Suur kurbus kipub aga kogunema ning võtma masenduse halli vormi. Nii võib Rongaema lapsest saada Inetu Pardipoeg, kes ei saa aru, miks tal pole kontakti oma elurõõmu, muretuse ja lustiga.
Teatud asjaolude kokkulangemisel muutub kurbus aga hoopis kurjuseks. Paljud kurikaelad ja kurjategijad on lapsepõlves tundnud puudust oma armastuse patarei laadimisest.
Rongaema võib olla tõre. Mitte sellepärast, et ta oleks kuri inimene. Tavaliselt tunneb Rongaema (alateadlikku) süüd, et ta ei täida oma emakohust. Ent elu lained löövad tal tihti üle pea, ta ei saa ega oska muud moodi. Sisimas karjub ta iseenda peale. Naistel, kel eneseteadlikkus väike ja impulsikontroll nõrk, valgub kogu pahameel, mis on adresseeritud tegelikult enese, elu ja elu saadikute peale, oma süüta lapse peale.
Jah, nii mõnigi kord annab laps selleks põhjust. Laps kasvab ju tähelepanuta, ent ometigi on just armastav märkamine see, mida ta kõige rohkem ihaldab. Seepärast teeb ta pahandust, kui heaga tähelepanu ei saa, siis pahandust tehes mingi märkamine ikka tekib. See võib tuua keretäie, ent mõnikord on isegi nuhtlemine parem kui ignoreerimine.
Ema pole kuskil, kui ta laps kukub ja murrab luu. Kui ema ükskord saabub, siis esimese asjana ta riidleb, et laps nii hooletu oli. Kanaema ja Piisavalt Hea Ema võtaks sellel kohal lapse sülle ja lohutaks teda.
Üldiselt on Rongaemade laste füüsilised vajadused enam-vähem rahuldatud, aga nende laste hinge üle valvavad vaid taevased kaitseinglid. Rongaema oma kaitseingli ülesannet ei täida. Õnnelikumatel rongalastel on maapealseks kaitseingliks keegi lähisugulane.
Mõned õrnahingelisemad lapsed saavad aga väga pihta. Liigvarajane iseseisvumine pole võimaldanud neil oma “armastuse patareid” täis laadida. See on neil tühi ja jääb pidevalt tühjaks. Lapsepõlvest kummitanud tühjus on salvestatud keha mällu. Sellise sisemiselt haavatud lapsega täiskasvanud naine kaldub oma suhetes klammerdumise poole. Nii suur on igatsus füüsilise kontakti järele, nii tahaks kellegagi lähedane olla!
Rongatütar võib astuda nii mõnigi kord pikalt järele mõtlemata suhtesse mehega lihtsalt sellepärast, et olla kellegagi koos. Ta pole saanud oma emalt õppida naiseks olemise kunsti. Mõnikord satub ta Prostituudi variarhetüübi küüsi, lootuses, et mehed laevad ta “armastuse patarei” täis. Ta pakub liig varmalt oma keha.
Mõnikord saab Rongaema tütrest ema vastandina Kanaema. Taunides oma ema hoolimatust, läheb ta ise hoolitsusega üle võlli.
Autor: Katrin Saali Saul
Katkend pärineb raamatust “Naiseks olemise kunst”. Kuula Katrin Saali Sauli rääkimas pikemalt naise arhetüüpidest “Emaks olemise kunst arhetüüpide vaatenurgast: Piisavalt Hea Ema”, II osa “Emaks olemise kunst II: Kanaemade juhitud paadid purjetavad tihtipeale paarisuhte alaväärtustamise karile” ja III osa Emaks olemise kunst III: Liigselt klammerduvale Kanaemale sobiks ürgkogukondlik eluviis, kuna ta ei suuda oma võsukesest lahti lasta.
Loe lähemalt naise elutervetest arhetüüpidest – Tütarlaps, Armastaja, Perenaine, Kuninganna ja naise variarhetüüpidest, sellest, mida mehed naistest tahavad, milline on huvitavaks naiseks olemise retsept, sellest, kuidas tabamatu fluidum teeb Armastaja salapäraseks ja millised märgid näitavad, et Armastajat on tabanud nunnastumine ning millised on Perenaise omadused ja ülesanded, kuidas luua ja hoida Armastuse Ruumi, sellest, kuidas tütarlapse arhetüübiga kontaktis olevad naised püsivad kauem noored ja kuidas kuninganna arhetüüp pakub mehele kestvat pinget oma vaimumaailma avastamisel.
