Autism. Ma tahaksin öelda midagi väga dramaatilist. Et see kõlas nagu püssikuul. Või välguraksatus selgest taevast. Tegelikult aga ... Tegelikult oli see justkui vana ja katkine vatitekk, mis vajus nagu halb unenägu üle kõige. Autism. Rohkem ma eriti ei kuulnud, vaid vaatasin, kuidas maailma kõige targem, nutikam, ilusam ja toredam laps, minu Väike Prints, sõnatult nurgas autorattaid paitab. Sõnatult - selle pärast me siin istusimegi, et teada, miks nii. Päike maalis tema ümber põrandale lõõmavaid ruute. Varjud olid korraga suured ja näljased, kuigi oli keskpäev. Ja külm oli ka, kuigi oli vananaistesuvi ja hommikul olin pannud selga pisikese värvilise kleidijupikese. Nüüd tundus see kõige kohatum asi üldse.
Väikese Printsi luguManona Paris ajakirjanik, Tristani ja Robini ema”Kas te saate aru, et peate kohe tegutsema hakkama? Ega keegi teile midagi ei anna.” Arstide ja psühholoogide kolleegiumi hääled vajusid taas läbi vatimüüri teadvusesse. “Paljud vanemad keelduvad seda uskumast ja ei tee midagi.
